Ärkamine Atlandil.

Jaanuar on yks kõige parematest kuudest. Mitte, et ta mulle niiväga meeldiks, kuid ta on siiski parim.
Detsembri hysteeriline rabelemine, kus kogu maailm elab mingis kollektiivses hägus, on möödas. Möödas on ka need ragisevad raketiseeriad, millega mõtlevad organismid e homo sapiensid tavatsevad aastavahetust tähistada. Tõsi, viimastel aastatel on rakette vähem. Ju kulub osalt pyssirohtu rohkem pärissõjale, mis Euroopas möllab, ning aina vähem on neid, kelle hingele see paugutamine head teeb.
Naljakas on vaadata seda trendi, kuidas telefonidega filmitakse ilutulestikku. Selle asemel, kui juba ollakse vaatama hakanud, et vaataks...ei filmivad...telefoniga. Huvitav palju on neid, kes seda sodi hiljem pisikeselt ekraanilt uuesti vaadata viitsib?
Et tulevad sõbrad-sugulased kokku ja, siis pidulauas näidatakse yksteisele telefoniekraanilt mustavas taevas kunagist saluuti - vaata, kus punased põrutasid, näe meil lasti siniseid...ja vaat vaat, meil läks kogu kaadervärk poolviltusena, kuid see eest suure pauguga.
Kas tuleneb see nyyd vähematest rakettidest, kuid lundki on justkui aasta aastalt napimaks jäänud. Õigupoolest sajab alla kyll rohkelt, ent kuidagi tormakamalt, periood on lyhem. Mingites mälestustes meenub justkui olnuks omal ajal kooli suusatunnid juba oktoobris alanud ning millalgi märtsis lõppenud. Aga võib olla aimub selline nägemus vaid minu peas ning kallid klassikaaslased teavad, et veebruaris punuti kooliõuel juba karikakardest pärgasid.
Aga hetkel on jaanuar ning kuigi väljas pole just liiga kylm, on pliidi ees pingil mõnusam.
Nii ma istun soojas toas, loen lehti, sirvin sotsiaalmeediat ning rehkendan päevi saabuva suveni. Yhel sellisel pärastlõunasel ajal käib telefonis kõll. Seegi on võrdlemisi tavatu, sest yldiselt olen harjunud, et telefon on hääletu.
Kui 90ndate alguses oli staatuse märgiks kaasa lohisev telefonijaam...mul oli esiti sedagi vaimustust veidi raske mõista, sest isa ametiautos, Volgas, olin kõnetoru kasutanud juba 80ndatel. Ent siis oligi vähem telefone ja ega väga kellelegi helistada polnudki. Kuid 90ndatel oli telefon staatus. Mida pikema antenniga seda kõvem tegija. Täna hindan kõrgemalt seda, kui saan telefoni kuhugi maha jätta. Staatus on pöördunud ning nyyd on vaid vähesed, vaimult rikkad, inimesed võimelised väljuma toast telefonita. See selleks.
Teisalt, see kes on kodumaalt võõrsile läinud, see muutub võõraks ka kodus. Unustusse vajutakse. Kõnesid jääb ajas aina vähemaks, kuni harjudki nende puudumisega. Ja nyyd äkitselt - kõll!
Kirjutas keegi Taniil, minule täiesti võõras nimi, et abi oleks vaja. Hädasti ja kiiresti ja võimalusel mõlemat korraga, hädalised merel.
Laevad on olnud minu kirg ja arm juba lapsest saadik, kuid nendega aktiivsemalt toimetama asusin suhteliselt hiljuti, nii umbes kuus-seitse aastat tagasi. Mulle meeldib mässata pigem kaldal - mootorid, elektrisysteemid, navigatsioon, yldiselt kogu mereleminekuks vajalik palett tehnikast ja tegevustest. Kuid kaptenipaelad on samuti varrukal.
Taniili kirjast selgus, et kaks lolli olid läinud sõudepaadiga ookeani yletama ja nyyd on nende koostöö autopiloodiga katkemas. Võib olla oli katkemas hoopiski autopiloodi kannatus, kuid vaata kustpoolt tahes - mehed on keset ookeani ja jaks ning taip hakkavad järgi andma. Neid kujusid olin ma sotsiaalmeedias juba kohanud ning nende retke märganud.
Barbadoseni 860 miili. See oli see hetk, kui mind paati paluti. Edasisest sai väljakutsuv avantyyr - parandada ookeanil olevat autopilooti selliselt, et paadist edastati satelliittelefoniga märksõnad kontaktisikule e Taniilile ning tema saatis kirja minule.
Mina omakorda lappasin lauale analoogse autopiloodi skeemid ning asusin kaasa mõtlema ja katsetama. Ise teadmata, mis vahendeid, tööriistu või jõudu paadis kasutada on. Tekkinud ideed lähetasin läbi kontaktisiku ookeanile tagasi. Tundub, et edukalt, sest nii autopiloot, kui ka mehi kandnud paat, jõudis soovitud sihtkohta yhes tykis ja toimivana.
Tollest hetkest alates tundsin end justkui kaasteelisena või vähemalt mingil moel vastutavana selle tehnika ja õnnestumise ees.
Oma soojas toas oli mõnus vaadata kaardilt, kuidas teekond edeneb. Mehed paadis rassivad ja mina vaatan, nemad sõidavad lainetel ja mina vaatan....aina vaatan... Äkitselt nagu oleksin virgunud mingist uimast. Seeaeg, kui teised täidavad oma unistusi vahin mina soojas toas ekraani. Mida kuradit! Mis takistab mind midagi sarnast tegemast? Ei, ma ei mõtle et peaks nyyd samuti sõudepaadiga ookeanile minema. Ma olin unustanud, et ka minul oli plaane, millele olen palju mõelnud, kuid siis kuhugi alumisse sahtlisse asetanud ning sinna jätnudki.
Kuhjasin kaardid lauale ning vaatasin oma veel kahemõõtmelisele sihtkohale otsa. Mida rohkem ma vahemaid mõõtsin, seda selgemaks sai - tehtav!
Mootorrattaga sain ma sõitma kusagil kolmesena. Kaukaasias. Allmäe kylas. Ema oli sealt pärit ja vanaisa elas jätkuvalt Allmäel. Muidugi oli see kõik ammu aega tagasi. Tänaseks on eestlaste kyla Kaukaasias kadunud. Nii otseses, kui kaudses mõttes. Esmalt jäi inimesi vähemaks ja vähemaks ning lõpuks pyhkis loodus selle asunduse kaardilt minema. Mäelihe viis nõlvalt kaasa ka kyla.
Aga tollel kaugel ajal kees elu kylas vägevalt. Erinevalt vene kyladest, mis palistasid pika rivina seda yht ja ainust läbivat teed, oli eestlaste kyla nagu mesitaru. Mingis summas, nagu kärjena suurel alal laiali. Autosid oli vähe. Kogu elu käis mootorratastel.
Vanaisalgi oli viis erinevat kylgkorvi ja haakeseadeldist, igaks erinevaks tööks. Ju see kõik nii hinge läks, et mootorrattad said mulle varaselt vajalikuks.
Ma ei tea, miks nimetatakse keskealiste plaane või tegevusi kriisiks. Võib olla tundub see kõrvaltvaatajatele tõesti kriisina, kuid kui mees ostab edeva sportauto, siis ei pruugi see olla siiski kriis. Lihtsalt varem polnud tal selleks võimalust. Või nagu tuntud filmis öeldakse - kõige tähtsam on leida paat! Filmilikus kontekstis saavad kõik vahetult kaasa naerda ja alltekst jääb seetõttu pisut varju. Või vähemalt ma arvan aimavat allteksti. Selleks, et midagi saavutada, selleks on lisaks pealehakkamisele vaja ka vahendeid - piltlikult, paati.
Otsustasin, et minu edasiviivaks jõuks saagu taaskord kaherattaline.
Ärkasin ookeanil, 860 miili kaugusel Barbadosest, kindla plaaniga - osta mootorratas!