6. päev Iirimaa
Öö möödus hoolimata kõhedavõitu asukohast ilma sekeldusteta. Võtsin seda olemist, kui Iirimaa eripära, sest nii nagu raamatutest lugeda võib ongi askeetlikud tingimused Iirile omased. Või mis askeetlikusest ma ikka lobisen - voodi oli lai ja pehme, puhaste linadega. Ainult dušši ei tihanud ma endiselt kasutada. Need laest alla rippuvad elektrijuhtmed, mõnede kyljes veel kast, mis võis olla kunagi osa ventilatsioonisysteemist, ei käinud kokku minu ettekujutusega ohutusest.
Väljas sadas ja taevas oli yhtlaselt hall, sekka mõned tumedamad ja veel tumedamad pilved. Ei hakanud asja enda jaoks keerulisemaks tegema ning ajasin vihmavarustuse koheselt selga.
Kui mu isa kuulis, et kavandan retke Iirimaale, siis läks mees, hoolimata vaevalisest kõndimisest, poodi, ostis pudeli Tullamore Dew viskit ja teatas, et avab selle, kui jõuan oma rännakul Tullamoreni. Sellest sai meie yhine plaan, sest lubasin ilmtingimata ka selle linna yles otsida.
Tullamore on suhteliselt väike linnake, umbkaudu 15 tuhande elanikuga. Mitte kaugel Dublinist. Kohalikus keeles kirjutatakse Tulach Mhór ja otsetõlkena peaks see tähendama suurt või võimast kyngast. Linn paikneb looduslikult kaunis kohas (Iirimaal ongi kõik looduskaunis kohas), kanali ääres. Tõenäoliselt väljaspool Iirimaad teataksegi seda kohta pigem viski tõttu, mille tootmise ajalugu ulatub juba 1829aastasse, kuid läinud sajandi 60ndatel viidi Tullamore viski tootmine yle Corki kanti. Bränd ja nimetus siiski jäid.
Niisiis. olles enesele kõik need kestad ja kihid ymber ajanud, mis vihmases sõidus tarvilikud ja vastupidiselt rattalt katte eemaldanud, mis kaitses öise saju eest, asusingi teele Tullamore suunas.
Suured magistraalid olid selja taha jäänud ning nyyd lookles tee läbi roheluse. Sadas. Vahepeal veidi vähem aga enamasti selline eestimaisest keskmisest enam. Teed olid pigem kitsad ja kohati palistasid teeäärseid iidsed kiviaiad. Need olid veidi teistsugused, kui eestis nähtud. Juba Inglismaal sõites märkasin seda ehitusstiili. Kui Eestis on kombeks laduda munakivid yksteise otsa hunnikusse või kuhjata lapikud paekivisid Napoleoni koogi laadselt kihtidena, siis Inglismaal ja Iirimaal oli myyritise ylemine st viimane rivi teravate servadega kive asetatud pystiselt, nii et sellest moodustus kaitset pakkuv ja sissetungijale ohtlik tõkend.
Korraks sattusin ka kuhugi farmiteele, kus vesisel lahtisel kruusal sain ootamatu kylglibisemise osaliseks, kuid ei midagi ohtlikku. Pigem nagu meeldetuletus, et sõidan ju maastikuvõimekusega rattal. Nagu hiljem selgus, kulus see maastikuvõimekus hästi ära, aga praegu nautisin neid rohelisi tunneleid. Olete te pannud tähele kummalist nähtust - tunneli lõpus on alati valgust. Hoolimata synkmustadest pilvedest ja hämarast päevast terendas iga rohelise tunneli lõpus veidi heledam laik. Tundus, et neis kohtades peatus isegi vihm.
Jõudsin Tullamore ning keerutasin linnatänavatel, ymbrusest mõnd sobivat peatuskohta otsides. Vihma lädises, liiklus oli tihe, kuid viimaks silmasin vaba parkimiskohta otse peatänaval. Tilkusin ratta seljast maha. Teiselpool teed nägin väikest kohvipoodi ja see tundus sobiliku kohana hommikuseks viskijoomiseks. Muuseas, Iirimaal ei imesta keegi kui kell 10 hommikul avaldate soovi viski avada.
Nojah, see teave on lihtsalt informatiivne, nii yldhariv varia. Mina viskit jooma ei hakanud.
Ennem veel, kui ratta juurest eemalduda jõudsin sain kogeda yht nähtust, mille kohta hiljem öeldi, et: jah, nii tehaksegi ja see on okei..või õigemini, sellega ollakse harjunud.
See peatänav oli võrdlemisi kitsas. Yks rada yhes suunas, teine rada vastassuunas. Kokku kaks. Servale oli pressitud veel yks jupike teed, et need kes tahavad vasakule (Iirimaa liiklus käib päripäeva) keerata, saaksid seda hõlpsamini teha. Minu ratas võttis enda alla viimase vaba parkimiskoha ennem toda pööret. Nyyd saabus sinna vastassuunast valge mersu, parkis end pööramisrajale ja peen daam marssis masina juurest minema. Vasakpöördeks mõeldud rada oli kadunud.
Sain astuda selle daami kannul, sest ka tema oli otsustanud kohvipoodi minna,
Pisike kohvik, nad ise ytlesid et linna parima kohviga, oli tihedalt rahvast täis. Hommikul kell 10 polnud yhtki vaba istekohta ja rahvas seisis yksteisele tuge pakkudes. Surusin daami eeskujul end teiste vahelt letini, Keegi ei teinud teist nägugi, et mingi vettinud tont nygimas on. Baaridaamid, õigem muidugi oleks öelda baristad vadistasid rõõmsalt. Nende nägudelt peegeldus siiras heameel teenindamisest ja väikesest vestlusest iga kundega. Ka mina sain osa sõbralikest pilkudest ja kysimusest:"Kaugelt tulen?". Tytarlaps lubas valmistada mulle parima kohvi ning kui ma sellega ei nõustuvat, siis annab raha tagasi. Muidugi ei hakanud ma midagi tagasi nõudma. Umbes neli eurot maksis kaunistuse ja šokolaadiga lattekohvi. Oli tõepoolest imehea. Kitsas ruumis kätt taskusse ajades jõudsin telefonini. Valisin isa numbri...kutsub...halloo, siin IIrimaa, aeg on avada pudel. Jajah, väga hea, aga ma siin olen praegu peol, yhel istumisel, teen viski lahti õhtul...nägemist. Ryypasin piimavahu kohvilt. Nii läks selle plaaniga. Eestil on Iirimaaga paaritunnine ajavahe ja loomulikult ollakse Eestis keskpäeval pidustustega juba alustatud.
Vahepeal oli just minu kõrval vabanenud baaripukk. Nõjatusin sellele ja surusin kiivri letile, sest yhe käega oli ebamugav korraga kohvi ja saiakest tarbida. Vaatlesin inimesi. Neid oli igas vanuses, igast soost. Minu vastas istus umbes 60-70 aastates paar. Sirge ryhi ja kindla hoiakuga meesterahvas ning temaga samaealine, laia sooja naeratusega naine. Midagi ma neile ytlesin. Umbes nii, et milline kena päev kohvijoomiseks vara hommikul. Sellest ytlemisest sai vestlus. William ja Connie. Mees endine sõjaväelane ja naine medõde. Nii nad tutvusid ja kokku jäidki. Naine naeris, et mees sõdis ja tema lappis kokku, kuniks arvas et aitab sõdadest ja aeg on pereeluga edasi minna. Läksidki. Oli äärmiselt sydnatsoojendav näha, kuidas aastakymneid koos elanud paar leiab tahtmist tulla varahommikul yhiselt kohvikusse ning kihistavad seal naerda nagu teismelised. Mees märkas mu kiivril Rootsi lippu ja tundis huvi, kas olen Rootsis käinud? Rääkisin neile oma reisist. Nad avaldasid imestust, sest olid pidanud mind kohalikuks. Nyyd oli minu kord imestada, et kuidas saab minu kandilisest inglisest arvata mind kohalike sekka. Seepeale ytles William, et asi pole mitte keeles vaid olemuses - Sa oled iirlane aga lihtsalt ei tea seda veel...asi pidi olema selles, kuidas iirlased on altid suhtlema ja nemad tabasid minus seda iseloomulikkust. Olin liigutatud sellisest tähelepanust ja hämmingus ka....see, et mind Rootsis iirlaseks peetakse, noh okei....aga, et iirlased ise nii ytlevad, see tuli ootamatult.
Aeg oli edasi liikuda. Tänasin oma kaaslasi nii nauditava kohtumise eest ja läksin tagasi ratta juurde. Connie jooksis mulle järgi ja tahtis teada mu täisnime. Jagasin viisiitkaarti ning soovisin veelkord sydamest tänu niivõrd lahke olemise eest. Connie naeratas oma sooja naeratust ning kadus halli vihma sisse.
Vihm oli vahepeal hoogu juurde saanud. Langes tihedamalt ja suuremate piiskadena. Teedel olid loigud. Tankisin ratta lähimas bensiinijaamas ja võtsin kursi läänerannikule Galway suunas. Vihm, väga tugev ja veel tugevam vihm. Ilma igasuguste pausideta. Ja tuul. Erakordselt tugev tuul. Umbes viie-kuue tunniga tundsin, et minu vihmariided enam ei pea. Krae vahelt nõrgusid mööda selga kylmad nired. Kuidagi oli vesi jõudnud reiteni. Tuulest ja märjast hakkas jahe. Kui inimesel on jahe, siis pole enam mõnus. Hakkasin ihkama mõnd kuiva kohta. Galways tiirutades tegin korraks peatuse yhes tibatillukeses teeäärses teemajas ja otsisin kohta. Rattalt maha astudes lõhkusin oma telefoni laadimisjuhtme, sest see oli jope taskusse kinni jäänud.
Niipalju telefonis särtsu oli, et leidsin öömaja, Galway keskusest a 20km eemal Hollybanks nimelises kylakeses.
Kõrgel ja võrdlemisi järsul nõlval asetses majake, mis kogu oma olemuses meenutas mulle mõnd suvilat Võsul. Teepoolne sein suurte, maani klaasakendega. Akendest väga kaugele näha polnud, sest maja ymbritses tihe puudesalu. Majaperenaine, nii umbes 70ndates daam oli pedagoog või rootsi preili Sokuga lähedalt suguluses. Elas sama majakese yhes toas ning yyris ylejäänud kolme tuba välja. Minu saabudes tuli uksele vastu, näitas kuhu nagisse saan jätta oma tilkuvad ryyd ning järgnes põhjalik ylevaade nii maja kui piirkonna võimalustest. Tema käes oli suur klade, kus välja prinditud ja kiletatud infomaterjalid. Kui ta oli kõik lehed, neid oli oma kymmekond, ette lugenud, siis andis ta klade mulle, et saaksin ise tutvuda. Mul oli tegelikult märg ja kylm ja kõige rohkem huvitas mind võimalus saada sooja. Viimaks tehti tutvustus ka väiksele kambrile. Ah jaa, pedagoogi toakesest oli kosta suuremate koerte purelemist. Selgus, et hundikoerad. Õnneks pysisid need majaperenaise toas.
Kuivad riided yll, pugesin teki alla. Veidi pettununa, sest Galway oli linn, millest olin palju lugenud ning ootasin avastamist. Kell oli vast seitse õhtul, kui suurest aknast torkas sisse päeva esimene päiksekiir. Vaatasin välja, vihm oli lakanud.
Vajasin mootorratta kylge uut laadimisjuhet niikuinii. Aga peamiselt tahtsin minna Galwaysse ja mulle sobis igasugune põhjus. Tegelikult polnud ka mingit põhjust tarvis. Tuli minna.
Teed olid libedad ja märjad. Lisaks veele olid kylavaheteele maha langenud lehed, oksad ja muu risu-räsu. Sõitmist see siiski ei seganud.
Uuesti Galways leidsin esmalt kaubanduskeskuse, milles telefonikaablite valik. 9 euro eest sain uue laadimise. Poe ees kõnetas mind yks kohalik härra, kellega jäime veidi kauemaks lobisema. Rääkisime elust Iirimaal. leidsin, et see ilmselt yks viimastest kantsidest kus inimesed päriselt omavahel suhtlevad, mitte ei jõllita telefone. Mees nõustus, kuid sõnas kurvalt, et siingi on asi hakanud muutuma. Kahjuks.
Edasine viis juba otse vanalinna, keskusesse või sydamesse, kuidas keegi nimetada soovib. Päike oli loojumas, kuid õhtune melu linnakeses kees täies hoos. Pubid, baarid tihedalt rahvast täis. Avatud ustelt kostmas seda ehedat Iiri muusikat ning joovastuses inimsummad valgumas tänavatel. Parkisin oma ratta kanali äärde, Monroe taverni esisele, kohta kuhu autoga poleks saanud ega lubatud. Mootorrattale on aga maailm valla. Valla olid ka Monroe taverni uksed ning võis olla vaid Atlandilt tuleva tugeva briisi tõttu, mis vedas ka mind sellesse kõrtsi. Ennem reisi kõikvõimalikke videosid ja pilte Iirimaast vaadates tekkis tunne, et ei saa olla päriselt see iirilik melu kus igayks laulab ja pilli mängib. Et see on lihtsalt lavastus turistidele. Kui lavastus, siis oli see kõik suurepäraselt korraldatud. Tihedalt rahvast täis, vaba istumiskohta pole lootustki leida, jooke tuli tellida baarist yle inimeste peade, ansambel laulis ja rahvas yyrgas kaasa. Yks laudkond kutsus mind enda juurde, mulle tehti kohta niigi tihedas summas ning suhtumine oli kui omasse. Naljakas olukord tekkis, sest mina arvasin et tegemist iirlastega ja nemad pidasid jällegi mind iirlaseks. Selgus, et tegu oli hoopiski austraallastega. Niipalju, kui mul on elus austraallastega kokkupuuteid olnud, olen kogenud, et tegemist ilmselt maailma kõige avatumate inimestega. Mistahes maailma nurgas pole neil probleemi kysida kuidas läheb ja kas kõik on hästi? Kas saame tellida Sulle veel mõne joogi või soovid ehk einet? Täpselt sellised olid ka need austraallased. Peagi sulandusime kõik iirlasteks ja yyrgasime ansamblile kaasa. Kes mahtus see proovis pubis tantsida ka. Muuseas, pub on lyhend public housist ja ka selle tähendus on aja jooksul tibakene muutunud.
Keskööpaiku vuristasin tagasi öömajja. Koerad ei haukunud, kui oma kambrisse hiilisin. Nõukogude inimesena olen õppinud võtma kus antakse ning ilma nähtava vajaduseta olin oma senistest peatuskohtadest pistnud seljakotti mõned kohvi ja teepakid. Nii igaks juhuks. Nyyd avastasin, et minu vettinud reisipäevik, mis seljakotis kõik selle vihmase päeva kaasa tegi, oli omandanud lisaks kleepunud lehtedele ja valguvale tindile ka tugevalt pruuni jume. Lõhnas Earl Grey tee järgi.
