Kusagil eespool mainisin, et ennem reisi tegin nimekirja neist vaatamisväärsustest, mida kindlasti näha tahan. Mainisin ka seda, et nägin neist ootustest erakordselt väheseid. Aga oli veel yks valik. Sirkliga kaardil sammudes, vahemaid mõõtes ja trajektoore arvestades tegin mõnedesse kohtadesse kaardil punased ringid. Markeriga. Sellisega, mida ei õnnestu enam maha nyhkida. Isiklikul värviskaalal kasutangi kaartidel kolme liigitust: punane-kindel asi, sinine - plaanitud koht, roheline - kasutatud ööbimispaigad. Rohelisega kaardil Inglismaa peale ringe tehes, meenus naljakas seos. Nimelt on läbi aegade, mitte päris ajaloo algusest, kuid siiski ammu - siis kui loodi Briti luureteenistus, kirjutas toonane luureboss ametlikele dokumentidele alati allkirjaks C ning tegi seda rohelise tindiga. See komme kehtib tänagi - Briti luureylem, olgu kes tahes, kirjutab alati rohelise pliiatsiga ja C. Ja nyyd mina, nagu mõni sõge turist, kasutan seda pyhadust oma ööbimiskohtade ringitamiseks. Olgu pealegi, jutt pidi olema punasest ringist. Niisiis, yks selline kustutamatu punane ring oligi järgmisel lõigul teel Birminghami.

Kui otsisin internetist infot Royal Enfieldi, minu mootorratta, varustuse kohta, siis ypris sageli kerkis esile nimetus - Hitchcocks Motors, nimi nagu, sel kuulsal hirmufilmimehel. Sain aru nii, et selles firmas on parim valik motokraami. Teadupärast pole aga Inglismaa enam Euroopas. Õigemini euroopa rahvaste õndsas liidus. Sellest tulenevalt kaasnevad kauba tellimisel maksud, mida ma aga tasuda ei tahtnud. Leidsin, et parim lahendus on ise kohale minna, meilitsi kinnitati, et mind huvitav kraam on olemas, ja veenduda kas asjad on nii sobilikud nagu väidetakse. Ostu korral krutiksin kogu inventari rattale kylge ja mõni euroopa ametnik võib nutta jõe mereni, et ei saa minu maksuraha kuhugi liigirikkuse projekti pressida.

Lahke olemisega hindu tervitas mind hotelli aatriumis. Ta tuletas mulle meelde, et ei unustaks andmast hindeid tema teenindusele ja hotellile. Lubasin seda teha oma reisi lõpus ja selle lubaduse ma ka ausalt täitsin. Kuigi hotell oli oma sisult veidi väsinud ja paljude kulumisjälgedega, said nad minult niipalju tärne, kui systeemis anda sai, sest hoolimata hoone väljanägemisest, olid nad oma siiruses ja abivalmiduses rännumehele tõeliselt toeks.

Öösel oli sadanud kõvasti vihma. Maapind hingas niisket auru mulle näkku, kui ratta maanteele pöörasin ja hoogu yles ajasin.

Kui Saksamaa teedel oli tunda maalähedast, sellist peekoni ja vorsti hõngu, siis Inglise teede odöör mõjus kuidagi aristokraatlikumalt - hobused. Nende kohalolu aimas lõhnast ja keerutades maalilisi maateid silmas neid kauneid loomi rohkelt. Yhel sellisel rohelusse uppunud lõigul nägin ka hobustel politseid. Tundus, et sandarmid tegid õppesõitu. Igaks juhuks tasandasin kiiruse pea nullini, mine tea kuidas siinsed kordnikud suhtuvad, kui mõni ratsu peruks läheb. Mulle siiski lehvitati rõõmsalt mõistmise märgiks ja sain rahus mööduda.

Kuigi mulle meeldis väga rullida neid inglise kylateid ja tunda nagu oleksin mõnes sulnis briti telesarjas, hakkas mind vaevama tibatilluke kahtluseuss. Teed kahanesid aina kitsamaks ja käänulisemaks. No, mis motopoodi siin olla saab. Äärmisel juhul kellegi kodune garaaž. Lohutasin end mõttega, et vähemalt sõit on ilus, näen inglise kylaelu ...ja vihma ka ei saja. Olles lõpetanud mõtte, tundsin esimesi piisku langemas. Niipalju siis lohutusest.

Vastu kõiki ootusi ilmuski ootamatult yhe pika teeäärse heki lõpus otsitav silt - Hitckocks Motors ja kohe kurvi taga massiivne rauast värav. Paraku oli värav lukus. Mulle meenus jutt pyhadest ja koolivaheajast. Neetud värk. Hoovil nägin siiski kedagi askeldamas. Esiti tundus tegemist olevat justkui naisterahvaga. Kuju lõi kaubiku ukse kostva lärtsatusega kinni ja sahistas väravani. Tõke avanes ja nägin, et tegemist on kõhetu tõmmu mehega, kel pea kyljes hiiglama suur kuhjatis rastapatsi. Puudusid vaid kanepipläru ja Bob Marley t-särk. Värav sulgus kiirelt ja mees viipas midagi turvakaamera suunas. Hõikasin teda ning pidasime maha lyhikese vestluse, mille sisu kokkuvõtvalt seisnes selles, et pood on kinni ja pyhade ning nädalavahetuse tõttu ei tule siia kedagi. Seda öelnud, käristas ta valgele kaubikule käigu sisse ja sahistas alanud uduvihmas minema. Mida sellises olukorras teha? Kaalusin kas parem oleks katsetada vihmariideid ja sõita edasi või proovida leida mõni vaiksem pubi, teha lõuna ja otsida uut öömaja.

Seeaeg kui sedasi arutlesin, keeras maanteelt maha valge audi. Roolis noor, nii kolmekymne lähedale turske mees ja tema kõrval kena blond naeratav tytarlaps. Motopoe värav mu selja taga hakkas äkitselt uuesti lahti sõitma. Audi aken avanes, mees kyynitas end välja ja uuris - mida otsin? Seletasin siis, et kaugelt tulin, motopoodi otsisin aga sisse ei saanud ja nyyd mõtlen, et kuhu edasi. Mees takseeris mu ratast ning teatas, et tema tegelebki poega ja tal on mõni minut aega ja kui tean täpselt, mida tahan, siis saab ta mind korraks poodi lubada.

Inglismaal on pikkusmõõduks miil. Maanteel sõites aina arvutad, et mitu miili on mitu kilomeetrit. Ja kui tehe enamvähem juba sujuma hakkab, siis selgub, et on veel ka jardid. See on juba pähkel. Päris mitmel korral panin õigest teeotsast mööda. Ju ma aeglane arvutaja. Ning nagu kõigest sellest veel vähe oleks, siis mingil hetkel tekib siltidele numbrite taha kiri -llath. Ole mees ja mõtle välja, mida see võiks tähistada.

Heakene kyll, sedasi on pikkusmõõdud. Ent mul polnud õrna aimugi, et ka ajamõõt on inglastel teine.

See "mõni minut", mida noormees sõnas aega olevat, kujunes ligemale kahetunniseks ekskursiooniks mööda suurimat Royal Enfieldi kauplus-ladu-tehast-töökoda. Selgus, et tegemist on perefirmaga. Nimel pole mingit sugulust filmimehega ja poe asutajaks on noormehe isa. Algselt asus poe asemel kanafarm ja isa motofanaatikuna tegeles tsiklitega koduses garaažis. Millalgi, kui farmitegevus hääbus, otsustati motoasjandust laieneda ja täna toimetavad poega kaks poega (milline sõnaus, eksole). Poiste ema olevat aga soomlane. Paraku yhtki soomekeelset sõna, peale “terve” poemees öelda ei osanud.

Royal Enfieldi omanikule on see kompleks tõeliseks maiuspalaks. Ajaloolised rattad, nagu muuseumis. Tohutud suured laod ja riiulid kõikmõeldavate juppide ja varuosadega. Tööpingid nii masinate testimiseks, kui vajalike detailide valmistamiseks. Viimaks, kui kõik nurgatagused olid ette näidatud jõudis mees kysimuseni, et mis asjad mind siis huvitada võiksid? Nagu nõiduse väel ilmus iga nimetatud asi letile. Lõpuks valisin sobivad osad välja, lõime kaubad lukku ning soovisime yksteisele kordaminekuid. Tagantjärgi arvasin, et ju nad mind sellest turvakaamerast nägid ja jutt paarist minutist oli vaid suitsukate. Mine neid britte ja nende kombeid tea.

Veetsin veel pool tunnikestl värava taga ja kruttisin äsja ostetud jublakad rattale kylge.

Tõeliselt rõõmsana õnnestumisest, mõõtsin neid väikseid teid edasi. Nyyd juba kindla sihiga - võtta einet ja otsida öömaja.

Inglismaa bensiinijaamad on nagu pereärid. Ykskõik millisesse sisse astud, ikka on samasugused tyybid tööl. Yhes järjekordses bensiinijaamas tankimiseks stoppi tehes, sain kahe sellise araablasega jutule ja uurisin piirkonnas leiduvate öömajade kohta. Väga abivalmilt asusid nad soovitama erinevaid kodulehti, kohati isegi unustades muud kunded. Kuna aga ka need "muud kunded" kuulsid menetluses olevat jututeemat, siis algas kaasamisprotsess, kus kõrghetkel arutlesid 5 (viis!) inglast teemal - kuidas leida parimat öömaja. Tunne oli nagu viiksin läbi töötuba. Puudusid vaid valge tahvel ja marker. Sellega kogu nali siiski veel ei lõppenud, sest seeaeg kui siseruumides toimus kollokvium ööbimise võimalikkusest välismaal, kogunesid motohuvilised hoovialal mu mootorratta ymber. Umbkaudu 1,5 tundi vestlesin erinevate kohalikega mootorratastest, reisimisest ja kohalikest vaatamisväärsustest. Suhtumine oli ylimalt sõbralik. Mind tunnustati, kiideti, isegi tänati, et olen sellise teekonna ette võtnud. Emotsioonide harjal vajutasin kinnitusnupule yhe majutuse juures, kus vaatas vastu viisaka välimuse ja suure privaatse parkimisalaga villa. Koordinaadid saadud, meeleolu ylev, asusin teele.

Kaardi järgi olin justkui kohal. Mõnisada meetrit eemal, eletriautode laadimisplatsil, toimus hindu pulm. Inimesi näis olevat sadu. Hiigelsuured trummid, kullas ja karras piduryyd. Kõik see oli huvitav vaadata, ent minu esmane ylesanne - leida hotell, oli veel täitmata. Sõitsin vaikselt mööda tänavat....ei midagi. Tulin teistpidi tagasi, ei sedagi... Googeldasin. Olin justkui kohal, aga ...ahaa, tõepoolest oligi otsitav maja. Ainult, et ei vähimatki viidet hotellile. Parkisin ratta maja taha täiesti tyhjale platsile. Kaugemas nurgas oli yks vana sinine Peugeot. Kõht oli ammuilma tyhi. Lootsin, et peale asjade tuppa vedamist on aega leida ka söögikohti. Ainult, et...majas polnud kedagi. Välisuks avanes telefonile laekunud koodiga. Toa ukse võti rippus seinal olevas koodiga karbis. Tuba oli tilluke, kuid viisakas. Ladusin asjad voodile ja suundusin söögi järele. Tänavale jõudes märkasin, et...inimesi pole. Ei ainumastki. Aeg ajalt peatusid autod yhe putka ees ja kadusid sama kiirelt, kui olid tulnud. Putkas toimetasid hiinlased. Ninna hoovas keedetud riisi ja praetud kana lõhn. Nii nagu seda võib tunda mistahes maailma punktis. Ainult, et siinses punktis sooviti sulara. Seda mul muidugi polnud. Ausaltöeldes polnud ka erilist söögiisu enam, sest mind oli hakanud painama mõte - miks ei ole kell 18-19 tänaval mitte ainsamatki inimest. Kus kohas ma olen?

Suundusin tagasi tuppa, et asuda googeldama. Välisust lahti tõmmates astus ukseavasse mees, kes vabalt võinuks olla rohelise miili peategelase dublant - vähemalt kahe meetrine hiigelsuur neeger. Tervitasin ja tundsin huvi, et kas tal on aimu siinsetest oludest? Ytles, et ta on esimest korda, ei tea asjast midagi, tahtis syya kuid polnud sularaha ja nyyd läheb otsima. Kutsus mindki kui saatusekaaslast kaasa. Loobusin viisakalt. Hotelli toas kitsal sängil istudes, lugesin internetist - Birmingham, Inglismaa kõige kriminogeensem kant. Kaardirakenduses toodi välja ka pätitegude asukohad ja arvud. Näis, et olen inimtyhjade tänavate saladuse lahendusele lähedal. Öökapile jäetud hotelli infolehelt leidsin märkuse - kui teil on autos väärtasju, siis parkige...mujale! Hotell tagajärgede eest ei vastuta.

Sel ööl ma magada ei saanud.

Dragspel

           För många år sedan var en spelman en vanlig syn. Man visste alltid vem man skulle kalla på när ett möte förtjänade musikens närvaro. Spelmannen var ett hedrat yrke, ibland till och med betraktat som heligt. Och det är sant att inget ögonblick av glädje eller sorg gick förbi utan musik. Instrumentet togs med på både krigsfälten och sjöresor, och på födelsedagar och bröllop, för att inte tala om alla andra tillfällen. De gamla sångerna bar oftast på längtan efter hem och älskade personer.

Tyvärr har tiderna förändrats och många av de gamla traditionerna verkar försvinna och falla i glömska. Så händer det att man ofta inte vet vem man ska kalla på eller hur man ska göra när man längtar efter äkthet.

Mitt mål är att bevara denna gamla tradition och erbjuda stunder som prydde vardagen för hundratals år sedan – med berättelser och musik från gamla tider.

Så jag har samlat unika historier, byggt min egen dron, en liten dragspel och genom att vandra från by till by och hamn till hamn erbjuder jag lyssnare möjligheten att uppleva känslan från svunna tider.

Låtarna jag spelar är vanliga sånger från första och andra världskrigets dagar och de sånger som var populära bland sjömän på segelfartyg.
 

Om du, kära musikvän, gillar dessa gamla, enkla men vackra låtar och vill höra något från förr, tveka inte att kontakta mig!

Kalender 2025:
* Gotland 04-06.06
* Midsommar i Estlands friluftsmuseum 23.06

* Sångfestival i Tallinn 04.07

* Havets dagar i Tallinn 11-13.07
* Privat 18-20.07 
* Dragspel i Pärnu 07-09.11

* ....och på en plats som Du väljer.... 

 

Mina musikinstrumenten

Karmoška

Detta är ett instrument som jag tillverkade 2023, och det är stämt i D-dur. Det är ett instrument med en mild och jämn klang, ett unikt instrument.

Estniska dragspel

I mina spel använder jag mestadels två estniska e Teppo-typ dragspel.
Det första instrumentet är tillverkat av Johannes Keder och det är gjort någon gång på 1950-talet i Fis/B tonart.
Det andra instrumentet är tillverkat av Heino Tartes och har nummer 155, i G/C tonarter.

Irländsk banjo

Ett instrument som är vanligt och älskat i irländsk folkmusik.

Mob: +46 700315571
E-mail: kaido@kallikorm.com