2. Päev Saksamaa-Holland-Belgia-Prantsusmaa

Hommik Saksamaal oli udune ja niiske. Pakkisin oma asjad kokku ja esimese asjana käisin vaatamas, kas rattaga on kõik korras.
Eelmisel õhtul oli hotelli omanik andnud loa parkida ratta värava ja kõrge aiaga piiratud privaatsesse sisehoovi, kuid aia sisemus nägi välja nagu mõni autolammutuse eeskoda. Õnneks oli kõik korras ja võisin rahuliku sydamega ryybata maja poolt pakutud hommikukohvi. Peremees Heinziga ajasime pikalt juttu. Ta oli kolmandat põlve werlikas, aga selle hotelli omanikuks hakanud kymmekond aastat tagasi. Varem oli majas olnud kõrts. Meie jutt käis vaheldumisi inglise ja saksa keeles. Ma polnud kaua aega pidanud saksa keeles rääkima ja enesele märkamatult lylitusin tihtipeale ymber inglise keelele. Ses iidses kõrtsis, otse välisukse vastas oli vana klaver. Sealtkaudu jõudsid jutud muusikani ning ei jäänud ka minul muud, kui kaasavõetud karmoška lahti tõmmata ja esineda vana kõrtsihoone söögitoaks kohandatud saalis hilistele ärkajatele. Hotelli personal kogunes seda imet vaatama. Ilmselt ei satu just sageli, et hommikusöögi ajal mõni moosekant lärmab. Aga mängisin saksa lugusid ja kuulajad ei olnud ka aplausiga kitsid. 
Uurisin veel Dortmundi kohta. Selgus, et kuigi teise ilmasõja ajal pommitasid liitlased Dortmundi maatasa, siis Werl, napilt mõnikymmend kilomeetrit eemal, jäi purustustest suuresti puutumata. Heinz kutsus mind kaasa ja näitas oma leidu - hiljuti alustatud laiendus ja renoveerimistööde ajal ilmus maa alt, sõna otseses mõttes, nähtavale peidetud õlleköök. Ta arvas, et see võis olla õlleköök. Minule tundus koht justkui Tolkieni raamatust - kõrgete võlvlagedega, nii umbes 3-4 meetri kõrged kaarduvad laed, mitmed kammertoad ja saal suuremale seltskonnale. Heinz oligi lasknud kõik taastada ja korda teha ning nyyd kasutati ruumi tähtsateks puhkudeks.
Oligi aeg edasi liikuda. Tagasi ratta juures nägin siblimist. Vahepeal oli alanud tööpäev ja mingid kummalised kujud piidlesid mu ratast. Muidugi tunti huvi, et kus kaugelt ja kuhu edasi. Rattal olnud Eesti ja Rootsi lipud ei andnud kysijatele ilmselt piisavalt infot. Veidi etteruttavalt võin öelda, et minu ratas sai mitmel pool rohket tähelepanu. Mitte niivõrd selle kola ja kastide pärast, mis kylge seotud aga Royal Enfield oli midagi, mis pani päid pöörama. Põhjustest veidi hiljem. Yks kysijatest läks samas seina ääres seisnud kuhjatise juurde ja tõmbas katte maha motorollerilt. Ise väga uhke ja õhinas, et tema ka mootorrattur. Selgus, et tegemist oli ukrainlastega. Pidasid ses hoovis autoremondi, ja mulle tundus, et ka igaasja parandamise, koda. Osad neist olid tulnud sõja eest ära, osad neist juba varem. Elasid saksamaal ja olid eluga rahul. Sõja kohta ytlesid, et kurb lugu kuid tagasi nad enam Ukrainasse ei ihka. Soovisin sellegipoolest kõigile tervist ja vastupidamist ning Ukraina võitu mordori yle.
Eelmisel õhtul olin kohale veerenud enamvähem tilgakesega paagis. Samas läheduses oli kohalik bensiinijaam, mis meenutas veid sellist ameerika filmides nähtut - madal pisike majake, yhes servas remondikoda ja teises unine teenindaja. Kytuse hind oli odavam, kui Rootsis...ja Eestis. Paak pilgeni täis, võtsin kursi Dortmundile.
Minu huvi Dortmundi vastu on mõneti kummaline. Asi pole sugugi jalgpallis ega Dortmund Borussia klubilises tegevuses. Mind huvitab ajalugu. Minu kooliaegsed kaaslased seda ilmselt ei usuks, isegi ma ise, mõeldes tagasi end kooliaega, ei usuks, et ajalugu võiks hakata huvi pakkuma, ent nii on tõesti läinud.
Teise ilmasõja ajal loodi Eestis eestlastest koosnevad lennusalgad. Minu seosed tekkisid 3 eskadrilli e öiste pommitajate meestega. Isiklik puude asetab tihtipeale asjad uude valgusesse. Nii olengi uurinud lähemalt nende meeste elu ja tegemisi. Kui sakslased otsustasid Eesti hyljata ja venelaste kätte jätta, said lennuväepoisid käsu viia lennukid esmalt Leetu ja sealt edasi Saksamaale. Koos peeti aru ja kuigi sakslastel oli tekkinud juba ka kytusekriis, leidus paar sobivat lennukit, millega otsustati põgeneda Rootsi. Aga see on taas yks teine lugu. Need poisid, kes jäid paigale, kaotasid põgenemiskatse järel sakslaste usalduse ning saadeti....Dortmundi, kahurite taha.
Dortmund oli teise ilmasõja eel ja ajal mastaapne tööstuslinn, kus kõrgusid tehased. Veidi eemal nö äärelinnas paiknes rikaste vabrikantide maaliline elurajoon. Luksuslikud valged majad, väikeste valgete aiakestega. Sellest kõigest ei jäänud midagi. Vabrikute kaitseks paigutatud õhutõrje, koos alatoidetud ja vähese väljaõppega soldatitega, ei suutnud liitlaste vaippommitamise vastu kuigi paljut. Niisiis, kuigi sõjataktikas pyytakse tootmisi säilitada, sest seda on ka võitjatel vaja, tehti Dortmund maatasa.
Dortmundile lähenedes pidin mitmel korral mõtlema, kas see sunnik - tripper, mind jälle teisale viinud. Tohutult kaunid, hiiglaslike puudega palistatud rohelised alleed. Erinevalt eestimaistest alleedest paiknesid need topeltreas puuderivid sõidusuundade vahel, mitte servades. Laiad ja pikad tänavad kulgesid Dortmundi äärelinnas ning pöörates kuhugi linnasydame suunas, avardusid aina uued ja veelgi rohelisemad vaated. Samas oli selles kõiges mingi seletamatu vabadus ja kergus. Mitte rangelt pygatud hekid ega peeneks pudistatud golfimuru, vaid selline vooglev, kontrollitud minnalaskmine - las olla nagu on. Olin tõelises hämmingus. Omas ettekujutuses arvasin nägevat monumente, vihjeid ja viiteid toimunud tragöödiale, ent kõikjalt vaatas vastu sõbralik rohelus. Pyydsin mõistatada, et mis puud need sellised on, mis kasvavad taevasse ja jämedad, kui vaatlustornid, kuid hoolimata ökoloogiakallakuga haridusteest, ei tulnud mul yhtki sobivat nimetust pähe. Kohalikega juttu tehes selgus, et kõik see rohelus on poliitiline otsus. Riik otsustas sulgeda kaevandused ja muuta endine tööstusmaa roheliseks. Kui poleks olnud varasemat teadmist Dortmundi ajaloost, võinuks arvata et olen sattunud kuhugi loodusreservaati. Nägemiseni Dortmund, see karmi ajalooga roheline linn.
Ees ootas Maastricht.
Hommikune vine, oli vahepeal hajunud ja Dortmundist alates säras päike kõrgel. Soe oli. Ma tõepoolest nautisin igat sõidetud meetrit 
selle ajaloolise ratta seljas. Erinevalt neist nö kiiretest ratastest, oli minu kaaslane tõeline rännumees. Sõidad rahulikult ning sul on tõepoolest aega märgata ja mõelda. Sa ei hakka kihutama, sest selleks puudub võimalus ja sul on aega. Mõnus.
Euroopas ringi sõites on erakordne tunne, kui saabub uus riigipiir. Minuealised ja vanemad mäletavad, kuidas käis riigipiiride yletus napilt mõnikymmend aastat tagasi. Järjekorrad, deklaratsioonid, tõkkepuud. Nyyd aga sõidad ja mingil hetkel, umbes nagu suvaline linnasilt, on tahvel - Holland. Olingi jõudnud järgmisse riiki. Märkamatult.
Siiski. Kuigi kõik see on yks Euroopa, on uues riigis kõik uutmoodi, või pigem - teistmoodi. Näiteks Saksamaal armastatakse lyhendeid. Sakslased kasutavad lyhendeid, kus iganes saavad. Autod on neil DKW või LKW. Veel hullem lugu on aga tänava ja linnanimedega. Näiteks eespool räägitud Dortmund, muutus mingil hetkel viitadel DMC ks või millekski taoliseks. Kaugelt tulijana olin tõesti segaduses, kui yritasin siltide järgi suunduda. Kohalike sõnul tuleneb see sellest, et saksakeelsed nimetused ongi pikad ja see teeks sildid veelgi segasemaks, kui kõik nimed lõpuni lahti kirjutada. Võimalik.
Seevastu Hollandis olid need nö tänavasildid hoopiski maasse pistetud. Kui muidu otsid pilguga tee kohal rippuvaid viitasid, siis madalmaade nimetusele kohaselt on ka sildid oluliselt madalamal. Otse tee ääres murul. Naljakas. Näiteks Rootsis kasutatakse selliseid väikseid tahvleid kinnisvara myygi viitadena. Torgatakse need tahvlikesed noolega otse murule.
Mitmete kirjutiste väitel on Maastricht Hollandi yks kauneimaid ja romantilisemaid linnu. Et oma silm olevat kuningas, siis tahtsingi selles väites veenduda. Maastrichti ajalugu läheb tagasi juba 13 sajandisse. Linna läbib maaliline jõgi ja kuigi Holland on võrdlemisi lame maa, leidub ikka kynkaid, mille otsa losse istutada. Maastricht tundus mulle unisena. Rahvast võrdlemisi vähe, mitte eriti laiad tänavad keerutamas ja looklemas madalate elamurajoonide vahel. Eestis kasutatakse väljendit - aedlinn. Aedu erilisi ei näinud, kuid selline aedlinnalik vaib või meeleolu ses linnakeses valitses. Otsustasin teha väikese eine kohalikus kytusejaamas, sest aeg oli tankida ka ratast. Ma pean ausalt ytlema, et nii veidrat einet ei ole ma saanud ei enne ega pärast, seda reisi. 
Tillukeses, kaupa tihedalt täis topitud kioskis, oli mitu myyjat ja ei yhtki kundet. Ja ega poleks rohkem ka ruumi jagunud. Tahtsin kohvi võtta, kuid selgus, et see aparaat toimetab mingis omas rytmis ja makse ei õnnestu - kohvi eest maksta sai ainult ses aparaadis, kassas aga mitte. Niisis eine. Kunagi asetses Mustamäel kaupluse Szolnok esisel yks einela moodi asutus. Sisse astudes hoovas meeltesse leotatud viinerite hõng, millele sai juurde võtta justkui tuhatoosi pressitud salati.
Ses Hollandi energiapunktis tegid viinerid suures tynnis vabaujumist. Neid pidi ise kinni pyydma. Edasine oli juba sõltuv söögiisust - kas kanda vett tilkuv viiner paberile ja varjata vaadet ketšupiga või tõsta taset ning võtta lisaks ka sai. Millegipärast oli mulle kuidagi meelde jäänud, et Hollandis on saiategemine kõrges hinnas ning seepärast soovisin uppumisest päästetud viinerile lisaks ka saiatoote. Ootasin, et nyyd võetakse kusagilt mingi taigen, pannakse see hetkeks soojendusse nagu seda tehakse neis statoili (meelega ytlen) jaamades. Kus sa sellega. Kassiir, nii umbes 30ndates naisterahvas, võttis seinalt kilesse pakitud pätsi. Ma pole nii kuiva asja elades söönud. Kuiviku kontseptsioonist saad vähemasti kuidagi aru, ent see sai oli nagu poroloon. Ilmselt oligi. Syyes kerkis tolm ja tilkus viiner. Tundsin kuidas lämbun sellise eine kätte ja pidasin paremaks edasi sõita.
Mitte kaugel Maastrichtist ongi Belgia piir. Endiselt ei mingeid tõkkepuid. Mingil hetkel tundus lihtsalt nagu sõidaksin kuskil kamašokolaadi ruutude vahel. Pikk, noolsirge, mitte eriti lai tänav, mille mõlemal kyljel yhesugused ilmetud pruunid majad. Majade ees lagedad alad, aiaks oleks seda palju pidada, ja mõnel sellisel alal säravvalged kipsist kujud. Inimesi eriti ei liikunud. Nagu oleks välja surnud või välja mõeldud linn. Kas oli see nyyd hollandi saia või nende läägelt ilmetute pruunide majade tõttu, kuid tundsin et syda hakkab läikima. Kõikjal kuhu vaatad oli pruun ja valge. Rohkem pruuni, vähem valget. Lõpuks sai see šokolaaditahvlil sõitmine läbi ja ees terendas Euroopa syda - Brüssel. 
Suur magistraal voogas linnakeskuse suunas, kahanedes aina väiksemateks ja väiksemateks tänavateks. Parkisin ratta nii sydalinna, et enam täpsem ei suudaks olla isegi Euroopa parlamendi president Roberta Metsola. Ilm oli veidi soojem, kui soe. Lonkisin ses tsentrumis ringi ja aina imestasin nende suurte läikivate majade yle. Millised mastaabid. Kuna olin parkinud ratta väiksele ja selleks yldse mitte mõeldud platsile jalakäijate alal (Minu jultumus tulenes sellest, et nägin kohalikku mootorratturit nii tegemas ja temaga juttu ajades ytles, et see on okei), otsustasin kasutada juhust ja võtta hollandi saiale lisaks mingi arvestatavam eine kohvikust, mille ees viibisin. Yllatusin. Bryssel. Euroopa syda. Tähtsuselt peamine linn. Ning selle tähtsa linna kõige keskmises punktis, pakuti mulle einet hinnaga 11.95 eurot. Sisaldas suure tyki quiched, mida sai syya päris taldrikult noa ja kahvliga ning keskmises mõõdus lattekohvi. Istusin lauas, vaatasin seda einekomplekti ja pyydsin meenutada, millises Eestimaa punktis ja millal viimati, ma sellise hinnaga söönuks sain. Pidin tunnistama, et ilmselt pole ma piisavalt Eestimaad näinud, sest sellist kohta ei meenunudki
Bryssel oli minu jaoks vastuolulisi emotsioone täis. Yhest kyljest see suursugusus, tähtsus ja teisalt see kohutav räpasus ja mustus. Brysselis nimelt puuduvad prygikastid. Kesklinna niigi kitsastel tänavatel kuhjuvad prygimäed. Systeem on vist midagi sellist, et kindlatel päevadel loobitakse mingi kindel praht tänavale ja siis millalgi, mina seda ei näinud, tuleb ilmselt prygimasin ja korjab kogu laga kokku, kui korjab. Suured rotid, prygikuhjades ukerdavad inimesed, ylimalt kitsad tänavad ja hallid vanad majad. Morn kant. Liiklus Brysselis oli närviline. Põhjamaine vaoshoitus ja saksa väärikus oli asendunud mingi idamaise või aasiapärase rabelemisega. Signaalitati, keerati liiklusvoole ette ja vahele ja seisti...aina seisti, sest liikuda polnud kuhugi.
Väikese seikluse osaliseks sain seoses järjekordse öömaja otsingul. Broneerisin kena kohakese kaunis Prantsusmaa mõisa mõõtu majakeses. Paraku, just sel hetkel kui lykkasin käigu sisse, saabus sõnum et antud majutus võtab kylalisi vastu kuni kella 18ni. Nii ruttu poleks ma aga Prantsusmaale jõudnud. Seega, kiiver maha, tänavaäärde ja uuesti majutust otsima. Belgia motomees oli soovitanud sõita kuhugi Lille lähistele. Nii otsisingi ja leidsin sobiva koha. Tõsi, enam mitte mõisavaatega, kuid siiski minu ootustele - parkimine ja pesu, vastava. Õhtu saabus, õhk jahenes ja olin jõudnud.....kuhu kuradisse ma olin jõudnud? See neetud tripper...jälle
See kurjavaimu sunnik oli mind paigutanud kuhugi keset mittemidagit asetsevasse Belgia alevisse, kus pealtnäha olid viimased elanikud lahkunud juba mõnisada aastat ennem minu jõudmist.  Yhel ristmikul nägin meest, kes viipas kutsuvalt. Jäi mulje, et tema ongi selle asunduse viimane ja ilmselt ka esimene elanik. Määramata vanuses, tyhjas suus välkumas vaid paar hammast. Rääkis ainult prantsust. Ei jäänud minulgi muud yle kui hakata kõnelema prantsuse keeles. Yle kivide ja kändude see jutt läks, aga niipalju sain teada, et see kuhu ma pidin jõudma on Prantsusmaa (seda juba teadsin) ja see kuhu jõudsin on Belgia (seda teadsin samuti), aga tänava nimetus on sama. Õnneks ei olnud vahemaa enam kuigi kauge, alla 100km. Vanamees viipas käega suuna kätte. Ytlesin -merci ja panin minema. Loojuva päikese viimaste kiirte saatel saabusin nyyd juba õigele adressaadile - Lille lähistel Prantsusmaal. Hosteli omapäraks olid väljaspool maja paiknevad tubade uksed. Tubadesse pääses õuest, mööda treppe. Lähemal vaatlusel jäi mulje nagu oleks kogu asutus tehtud vanadest laevajuppidest. Vähemasti nägi minule antud tuba välja umbes sarnane nagu Tallinn-Stockholm laeval.
Viskasin end mõnuga voodisse, võtsin lahti internetilehe, kontrollisin järgmisel päeval Inglismaale suunduvate praamide väljumisaega ja piletihinda ning jäin magama.... tehes vea, mida mida järgmisel hommikul kõvasti kahetsesin...