9. päev Gap of Dunloe-Cork-Maynooth
Akna taga lädises taas vihm. Selles polnud enam midagi uudset ega yllatavat. Vihm ongi lihtsalt vihm. Vesi.
Kuigi eelmisel õhtul olin varakult magama läinud, siis pikka aega ei saanud und. Mõtlesin sellele erakordsele lahkusele, millega mind siin Iirimaal on vastu võetud ja koheldud. Sisuliselt ju tundmatu kuju kuskilt kaugest minevikust, kuid kui Evelin sai teada, et plaanin sõitu Dinglesse, siis ei andnud ta kaksipidiseks mõtlemiseks mingit võimalust - öömaja on minu juures. Nii kaua kui vajad.
Viskasin nalja, et nii võin ma ju mitmekymneks aastaks Iirimaale jääda, mispeale sain Evelinilt vastuse - okey. Olin jahmunud. Olen jätkuvalt. Mul pole mingit ettekujutust, kuidas saaksin sellisele headusele vastata. Kas on mingi võimalus seda hyvitada? Raha pakkumine öömaja eest tundus nyyd juba solvanguna. Ma ei osanud muud paremat välja mõelda, kui Evelin või kes tahes tema perest peaks kunagi misiganes abi või toetust vajama, siis aitan nagu suudan ja minu kodu uksed on tema jaoks alati avatud. Ilmtingimata!
Hommikul oli Evelin yleval teistest varem. Pakkis sisse uue päeva karbikesed nii lastele, kui enesele. Minu jaoks olid võileivad ja kohvi ootamas. Oligi käes see hetk, kui tuli öelda - nägemiseni. Vana Eesti kombe kohaselt öeldakse "hyvasti", siis kui rohkem enam ei nähta. Ma keeldusin sellest mõttest. Ma tõepoolest polnud valmis ytlema hyvasti, sest loodan väga Eveliniga veel kohtuda. Olgu Iirimaal või mujal. Olukord oli ses mõttes ka veider, et peale " Head aega ja jällenägemist" soovimist, astus Evelin lastega oma kodu uksest välja ja mina jäin veel veidikeseks. Aga enne minekut yllatas Evelin mind veelkord. Ta kinkis mulle raamatu. Pyhendusega raamatu, milles laulud ja lood merest, ookeanist, reisimistest ja tagasi jõudmistest. Olin hingepõhjani liigutatud ning tõeline mees minus proovis seda veidi varjata, kuid kurk läks ikkagi äkitselt kähedaks.
Uks naksatas kinni. Kogusin end veidi, jõin ära hommikukohvi, lisasin võileivad ning kerisin vihmaryy taas omale ymber. Peale mitmepäevast vihmas sõitmist ei tundunudki see enam midagi ebaharilikku.
Proovisin liikuda märkide ja siltide abil, sest varasemate päevade kogemus telefoniga oli mind hellaks teinud. Kusjuures, päris ennem kodust väljasõitu oli võimalus võtta kaasa ka varutelefon, kuid kui varasemalt piisas sim kaardi tõstmisest yhest aparaadist teise, siis kaasaegne telefon hakkas nõudma niipalju kõikjale yhendamisi ja sisselogimisi, et loobusin sootuks.
Vaatasin silte. Katkematu vihm ja teelt paiskuv sodi tegid kiivri visiiri häguseks. Korraks eksisin kuhugi kaldaäärsele kylavaheteele, mis lõppes vette. Pöörasin otsa tuldud teed ning tiksutasin tagasi. Selliselt vaikselt nihkudes jõudsin vähehaaval edasi, kuniks viimaks silmasingi otsitud sõnayhendit - Gap of Dunloe.
Eesti keeles võiks seda kohta või nähtust nimetada kuruks. Metsik ja kitsas rada, mis viib läbi või yle mägede. Turistide seas on tegemist tuntud atraktsiooniga. Seepärast ongi raja algusesse rajatud parkimisplatsid koos muude asutustega. Rada ise on vabalt kasutatav kõigile. Peaaegu kõigile, sest sildid keelavad liiklemast haagistel ja vagunelamutel. Lihtsalt nii kitsas ja käänuline on, et sellised banduurad ei pääseks läbi. Ajalooliselt on levinuimaks ja mõneti täna ka eksootiliseimaks liiklusvahendiks tilluke kahe rattaga hobuvanker. Kaarik oleks ehk liiga suurejooneline selliste kastide kohta öelda. Äärmiselt lihtsa konstruktsiooniga ja väikeste mõõtmetega vanker, mida sikutab yksainus hobune. Mõnelpool tuleb vankris istujatel ka maha ronida, sest tõusud on kohati ypris järsud ja nii kutsar, kui hobune oleks kandamiga hädas.
Mootorrattaga probleemi polnud. Vaikselt vuristasin mööda mägijärve kallast, mille loksuvad lained tuules kergelt kaldateid limpsisid. Tee keris tõusvas joones aina kõrgemale ja kõrgemale. Paaril korral yritasin ka pilti teha, ent langeva vee all ei tulnud sellest midagi. Loobusin.
Selles samas kohas, ma täpselt ei oskagi seletada, kus saab mägedevahelisest kurust org - Black Valley. Tõepoolest, kaljuseinad ja ymbritsevad mäed olid tumedad. Paik mõjus salapärasena. Ei mäletagi enam kas olin lugenud midagi selle koha kohta, kuid kogu aeg oli selline tunne et keegi jälgib Su tegemisi väga tähelepanelikult. Kuigi ymbruses otseselt kedagi peale mõne lamba ei paistnudki. Vahutav ja mäslev jõgi kihutas orust läbi- Läbi tumedate kallaste kahel pool, laskus alla tumedaseinalisest kosest, kohises kivise silla alt läbi ning rahunes roheliste puude varjus, mis kahelt poolt kooldusid jõe kohale. Vägev vaatepilt. Kyllap oleksin seda kõike kauemgi vahtinud, kuid tundsin end veidi eksinuna ja pidasin paremaks liikvele minna. Salapärased pilgud saatmas.
Tee tõusis järsult, veel järsemalt kui varem ja vihm pahistas kõvasti kõvemini kui varem. Hoolimata vihmariietest hakkas kylm. Mäe harjale jõudes oli olukord nagu muinasjutus - oli tee. Kas minna paremale või vasakule? Valisin parempoolse suuna. Seepärast ei tea kas tegin õigesti või mitte, kuid viimaks ma siiski tagasi tsivilisatsiooni jõudsin. Sealjuures ei väsi kordamast, et hoolimata lõputust vihmast ja kylmatundest oli vaade lummavalt ilus. Väikesed kylakesed, õigemini mõned teeäärsed majad. Rohelusse uppuvad aiad, metsad, milledest roheline kuma läbi paistis ja kaldapealsetelt avarduvad vaated.
Vähehaaval hakkas tee taas laienema ja yhel suuremal ristmikul nägin viimaks järgmise sihtkoha nime - Cork.
Corkist olin lugenud, et see oli kuulsa Titanicu viimane peatuspaik ennem saatuslikku teekonda. Mingeid muid märkimisväärseid teadmisi, ega ettekujutust mul polnud.
Vaimusilmas olin Corki ette kujutanud tyypilise, et mitte öelda stereotyypse sadamalinnana. Midagi sellist, kus kõrguvad kraanad, tossavad kauba laadimist ootavate laevade korstnad ning kusagil kaugemal tiirlevad kajakad kalalaevade kohal. Midagi sellist ma tegelikult ei kohanud. Võrdlemisi moodne tänavapilt, kus põimitud ajaloolist arhitektuuri modernsete kõrghoonetega. Tänavad, need peamised, olid laiad ja autodest tulvil. Aga ajalugu oli käeulatuses. Vaevalt saad tsentrumist läbi, kui satud äärelinnalikku miljöösse. Ma ei teadnud, et Cork paikneb mägedes. Või vähemalt selline mulje jäi. Iga kynka otsas oli justkui uus linn. Cork oli ka see koht kus kogu reisi jooksul esimest korda kõhedust tunda sain. Yldiselt mulle kõrged kohad ei meeldi. Pigem ei meeldi. Ja võimalusel yritan neid vältida. Nyyd, olles viibinud tunde vihmas, oli esmaseks sooviks vahetada ihule lähim särk mõne kuivema kesta vastu. Kylm oli endiselt. Mitte niivõrd õhutemperatuuri tõttu vaid justnimelt niiskusest ja märgadest riietest tingitult. Tiirutasin Corki vanalinna piiril. Tänavad võrdlemisi kitsad. Jõudsin yhele tänavale, mis läks aina kitsamaks ja kitsamaks. Tänav läks edasi yha tõusvas joones. Lõpuks tundus, et tõusunurk on juba kusagil 50-60% peal e väga väga järsk...ja siis...see oli tupik. Sellelt tänavalt edasi enam ei saanudki. Kylmast ja ärevusest värisedes pyydsin leida lahendust ratta ymber pööramiseks. Tänava laius napilt paar meetrit ja raske, koos kohvritega matkaratas ei tee manöövrit lihtsamaks. Kartsin päris tõsiselt, et kylglibisemise korral, kui ratas saab tänavaga risti, hakkab rullima nõlvast alla ja mina yhes sellega. Seda järsku olemist ilmestab ehk asend, mida pidin hetkeks hoidma, ennem kui esiratta taas tulemise suunda suutsin pöörata. Jätsin esimese käigu sisse ja vajutasin siduri alla, hoides yhtlasi parema käega esipidurit peal. Vasaku jala põlvega toetusin asfaldile, nagu võidusõitjad teevad ja parem jalg kaugel eemal toestamas ratta kaalu. Niiviisi nõksutades sain viimaks jälle rajale. Kuidas inimesed suudavad sellises kohas elada? Ma ei jaksaks eales tagasi tuppa tulla, kui elukoht sellisel tänaval.
Jäi mulje, et iga kõrgema kynka otsas oli oma kirik. See tundus ka usutav, sest vaevalt isegi iirlased, muidu võrdlemisi usklik rahvas, vaevuks kirikusse minekuks aina erinevaid mägesid ronima.
Kirikutega seoses meenub veel yks kuuldud ytlemine. Parkimisega on Iirimaal kõikjal probleem, sest ruumi napib ja masinaid palju. Parkimiskorraldajatel on trahvimisega tegemist kyllalt...va kirikute ymber. Kirikute läheduses pargitakse nagu Jumal juhatab. Sõna otseses mõttes. Jumala juurde tulek on nii oluline ja pyha tegevus, et kiriku ymbrusesse jäetud masinaid, isegi kui need ei allu mingile mõistusepärasele parkimiskorrale, ei trahvita.
Yhel sellisel kõrgel kynkal, millelt avardus vaade yle Corki, kiriku tagusel platsil, sain viimaks särgi seljast. Seisin seal nagu mõni pyhamees või viiking, vihmasajus, palja ylakehaga, pilk laiuvale linnale suunatud. Muigasin selle pralleeli yle ning tõmbasin kuiva särgi yll. Mõnus.
Järgmise ööbimiskoha nimi oli Maynooth Campus. Kusagil Dublini lähistel. Kaardilt tundus nagu maakoht. Seda muljet toetas ka ymbritsev maastik. Avarad põllud, siin seal mõned yksikud majad ja väiksemad alevid. Puude alleed ja võrdlemisi laugelt looklevad teed. Tripper tegi jätkuvalt omi trikke ja suunas, mind aina kuhugi kaugustesse. Telefon ei laadinud - jätkuvalt kurtis niiskuse yle. Jõudsin kohale. Oli mingi väiksema linnakese ainuke ristmik, mille yhel kyljel bensiinijaam, teisel kõrts ja kolmandal hostel. Vale koht. Siin polnud mingit Maynoothi. Veel 30km sõitu. Kuradi tripper...
Ma millegi pärast olin arvanud, et Campus e yhikas on midagi sellist nagu TTÜ juures. Et kusagil on peahoone ja veidi eemal magala. Odavad kandilised kastid. Sina helde taevas. Kui viimaks õigele aadressile jõudsin. Võlvitud väravate vahelt viis tee hoolitsetud pargi ringile. Teiselpool parki kuhugi taevasse kõrguv aukartustäratavate mõõtmetega peahoone. Ma arvasin, et peahoone, tegelikkuses oli see alles vastuvõtuosakond. Ilmselt oli administraatori toolil istuv noormees selliseid jahmunud pilke varemgi kohanud, sest naerusui ulatas ta mulle piirkonna kaardi, mis võrdus enamvähem orienteerumisneljapäevakute legendiga ning seletas, kuidas oma kambrini jõuan. Ytlesin, et ma tulin vaid yheks ööks, mitte nädalaseks retkeks. Noormees naeris ja ytles, et kui ära eksin, siis helistagu vastaval numbril.
Esimese hoone taga tulid järgmised. Nagu muinasjutus, veel palju suuremad, pikemad, kõrgemad. Kõik hooned nägid välja kui omaette kirikud. Kui tundsin huvi, mida sellises tagasihoidlikus koolimajas ka õpitakse, jutustas naerusuine administraatoripoiss, et usuteadust ja filosoofiat. Ma risti ette ei löönud vaid suundusin oma koikut leidma.
Parkimisplats asetses tõkkepuuga piiratud alal. Kusagil pimeduses ja suure pargi servas. Lootsin, et ju taevased jõud hoiavad silma peal ning asusin seiklema ses pompöösses arhipelaagis. Madal ukseava, mis veidi meenutas Tallinnas olevat Toompea käikudevahelist ust. Sisse ja välja astumiseks tuli yhtaegu tõsta jalga yle kõrge lävepaku ning kummarduda, et mitte pead piida vastu ära lyya. Meenus, et see oligi usumeeste leiutis, panna inimesi jumala ees kummardama.
Edasine oli nagu filmis. Oled tulnud läbi pimedate parkide, kus ainult aimad liikumas yksikuid varje ning nyyd jõudsin tohutusse kolossi, kus kilomeetrite pikkused inimtyhjad koridorid. Napi valgusega valatud usumeeste pildid neis lõpututes koridorides. Aga lift oli. See viis mind kolmandale korrusele ning ees avanes uute koridoride võrgustik. Usumeeste pilte enam polnud ja valgus oli euroopalik. Olin sõitnud liftiga renessansist kaasaega. Uuestisünd. Võimalik, et ka see mulje oli tekitatud taotluslikult. Aga võimalik ka, et muidu ei leiaks keegi hämaruses oma tuba.
Tuba nähes tekkis mul tahtmatult kysimus - Kas preili Agnes on tervise juures? Olin päev otsa vihmas ligunenud, söögile polnud kulutanud ei aega ega raha. Otsustasin selle puudujäägi kõrvaldada ning suundusin, seekord ilma rattata läbi nende öiste parkide kohalikule peatänavale. Kas oli põhjuseks Dublini lähedus või ylikoolilinna noortepärasus, kuid sel ainsal peatänaval oli rohkelt pubisid ja söögikohti. Ja täpselt nii nagu pildikestel Iirimaast ikka näeb - olid pubides seltskonnad pillidega. Liitusin meluga. Huvitav oli näha, kuidas see asi välja nägi - ennastunustavalt mängiti pilli, lugudel polnud otsa ega äärt, aina kestsid ja algasid uuesti, kui olid just oletanud lõpuakordi kõlamist. Siis äkitselt hakkasid kõik klaase tõstma, veidi söödi, palju räägiti. Minagi sain kõigest osa. Ja vaikselt, kui mõni pilliomanik taas tinistama hakkas, tulid teised kaasa ning kõik kordus uuesti. Sama muster jätkus kõikjal.
Läbi vihmase, kuid sooja öö, läbisin veelkord need pimedad pargid, kummardusin madala ukseava ees ja sõitsin liftiga tänapäeva.
Voodi oli pehme, tuba soe ja uni silmapilkne.
