‹ Tagasi

Saateks 26.03.2025

  Reisimine ning ennekõike reisijutud on minu jaoks alati kuidagi eriliselt põnevad tundunud.
Olgu omaaegsed menukid - Seiklusjutud maalt ja merelt, kusagil seltskonnas kuuldud reisielamused, sotsiaalmeedias jagatud pildigaleriid või iseoma rännakutelt sahtlisse kirjutatud päevikud - ikka on neis midagi kytkestavat. Mingi seletamatu tõmme. 
Viimasel kymnendil on aga reisijuttude formaat muutunud minu jaoks kuidagi pinnapealseks, et mitte öelda lineaarseks, kus skaala yhes otsas on need Petrone kirjastuse "Minu..." sarjad ning telje teises servas taskuentsyklopeedia laadsed teatmikud, kus jagatakse infot teeäärse kõrtsi ehitusaasta kohta, koos menyy ja hindadega.

Suure austusega suhtun kõigisse neisse, kes on kunagi võtnud vaevaks oma läbielamisi või mõtteid raamatusse kirjutada, see on yks suur asi. Lugupidamist väärt!

Paraku, sisus olen nii mõnelgi korral pidanud pettuma...aina enam. Sagedasti võib hoogsa reisijutu asemel avastada justku minategelase eneseabikirjutise, mingi psyhhedeelse piitsutamise, kus puudub igasugune iva lugeja jaoks. Sihtkohast või reisimisest ei midagi. Kohalikest eripäradest ei sedagi. Põnevust pole olemaski. Ainul hind on korralik.
Olin võrdlemisi yllatunud, kui tuntud kirjastaja minuga hiljuti  yhendust võttis ning väljendas soovi käsikirjale Lõuna-Rootsi oludest.
Võtsin viivu aega, et järele mõelda, paljukest mul öelda oleks. Õigemini, kas midagi öeldust kõlbaks ka lugeda...veelgi enam trykipressi vahele litsuda. Pikalt ei pidanudki mõtlema. Kui kuulus trykkal sai aimu, et minu sooviks on tõepoolest kirjutada kohalikest oludest, mitte aga eneseabiõpikut, hingelistest vapustustest või võõrriigis syvenenud ärevushäirest, siis pages too daam kuhugi Viljandi lossimägedesse, võib olla ka trykipressi järgi vedades. Igastahes ta kadus, kõikide oma soovidega.
Aga mõte kirjutamisest jäi.

Juba mõnda aega on minu lauale laotunud vanakooli paberist maakaardid. Olen mõõtnud maid ja vahemaid ning yhes saabuva kevadega jõuab aina lähemale väljasõidupäev.
Kuhu - las see esialgu veel jääda. Ei tea ju vabamatkaja iial millisesse sadamasse, linna või metsatukka ta lõpuks jõuab. Kui jõuab.
Sestap ei või öelda midagi ka reisi kestvuse kohta. Ja kas peakski? Selleks on ju järelsõna.

Loodan, et Sa ei pane pahaks ajajoonelt kirjutisi leides.
Kuna aga sotsiaalmeediale meeldib kaardipakke segada ning ajajoonele tekkinud paigutuse kallal omavolitseda, siis selle kaose pehmendamiseks võib ajas täienevat lugu seirata minu kodulehelt blogi formaadis. Täieneb vastavalt rändaja liikumisele.

kallikorm.com/blogi