‹ Tagasi

8. päev Evelin (Dingle)
 

Seda, et ma otsitava maja yles leidsin võib pidada suureks juhuseks. Kuigi Iirimaal olles tekib tahtmatult tunne, et juhuseid siiski pole vaid mingi seletamatu vägi toimetab Sinu tegemisi. Kui vaja, siis suunab otsitavast kohast eemale, kui aga olud sobivad, siis juhatatakse õige teeots kätte.

See, et mind keset Iirimaa kivist mäenõlva eesti keeles kõnetati, oli teadlik valik, oodatud ja loodetud kohtumine.

Kusagil eespool kirjutasin, et Iirimaale reisimise mõtte arenedes, asusin lugema kõike, mida selle rohelise saare kohta kätte leidsin. Mingil hetkel tekkis idee vaadata kas ka sotsiaalmeedias Eestiga seotud iirlasi või Iiriga seotuid eestlasi leiab. Muidugi leidus. Meenub, et millalgi 90ndate teises pooles ja 2000te paiku rändas suur hulk eestlasi Iirimaale kanu kitkuma. Nii vähemasti räägiti. Soome läinud töömehi hakati kutsuma rahvasuus kalevipoegadeks. Kas ka Iirimaale läinuid kuidagi eriliselt kutsuti, seda ei tea öelda.

Internetis aina uut infot otsides hakkas kusagilt aimuma kellegi ajajoonel nähtud pilt kunagisest klassiõest, kes pidavat Iirimaal elama.

Lõin nime arvutisse sisse ja seal ta oligi, kallis klassiõde Evelin, kellest ammuilma iirlane saanud.

Kooliajast mäletan, et Evelin oli yks ilusamaid tydrukuid, keda olin kohanud. Ometigi oli miski tema olemises sellist, et kogu kooliaja vältel polnud ma tihanud temaga pikemalt kõneleda. Ta oli justkui kusagil kõrgemal. Mitte yleolevas mõttes, vaid ta mõjus nagu haldjas. Kui midagi kysisid, said lyhikese vastuse, tasasel kuid väga selgel ja kindlal häälel. Ja ennem, kui koolipäev läbi sai. Ma mõtlen seda garderoobide vahelist sagimist ja hullamist nagu koolilastel ikka kombeks, oli Evelin juba kadunud. Kuhugi oma haldjamaailma. Ning saabus taas järgmisel hommikul ja märkasin, kuidas ka teised klassivennad tema suunas vargsi pilke heitsid.

Evelini nägin viimati Tallinnas, Mustamäel, 1992, kui seisime abiturientidena koolitrepil, et poseerida klassiga lõpupildi tarvis. Ma pole enam päris kindel, kas nägime ka hilisemal lõpupeol, kuid kyllap ikka. Oli suurte muutuste aeg, õhtul koolilõpupeole minnes kehtis Eestis maksevahendina vene rubla, hommikul Nõmme mäest alla taarudes aga oligi Eestil viimaks oma raha - kroon kohal.

Yks väike sekeldus tuleb sellega seoses veel meelde. Pärastlõunal oma, nyyd juba endise, kooli juurde rublasid kroonide vastu vahetama minnes, nägime klassivendadega suurt hulka ärevil rahvast. Korraks kooli võimla trepile ilmunud kehalise õpetaja viibutas rusikat ja kõlas veidi köstri moodi Kevadest, kui ytles - kuradi poisid. Aga võib olla see lihtsalt tundus mulle nii.

Asi oli selles, et enamvähem iga spordipoiss teadis, kuidas koolivõimla tagumist ust lukust lahti nikerdada. Eelmisel päeval, kui tahtsime veel kooli lõpetamise puhul veid korvpalli mängida, avastasime võimlast veidra asetusega lauad. Koolipingid, mis olid paarimeetriste vahedega seatud võimlas ringiratast. Kuna me olime siiski kooli kõige tähtsamad isikud, ikkagi lõpetajad, siis otsustasime selle eksamitest jäänud korralageduse likvideerida ning vedasime kogu kola saali yhte nurka kokku. Nojah, ja nyyd selgus et pedagoogid olid teinud hulka tööd, et välja mõõta määruses kirjeldatud ja rahavahetuseks mõeldud laudade paigutus. Rahvas sumises ootusärevusest, seeaeg kui rahavahetusspetsialistid vandudes laudu tagasi tarisid.

Kuid nyyd olen kandunud liiga kaugele minevikku, millest võib mõnes teises loos pikemalt edasi rääkida.

Niisiis, kui olin teada saanud, et Evelin elab Iirimaal, siis tundsin ent taas kui koolipäevil - kas ma julgeksin temaga yhendust võtta? Äkki on see imelik või kuidagi ebasobiv? Nagu elus tihti juhtub, sai uudishimu ja vajadus ka sel korral hirmudest võitu.

Kui mitu korda alustasin kirja kirjutamisega ja siis jälle kustutasin. Kui mitmel korral yritasin seada sõnumit soliidsemaks, ent mida rohkem ma yritasin, seda totramalt iga algatus kõlas. Lõpuks kirjutasingi midagi eriti banaalset nagu Tere, klassiõde, kuidas läheb?

Saate aru olukorra kentsakusest - mingi tyyp, keda pole näha olnud rohkem, kui inimpõlve jagu, konstrueerib kirja, mis sobiks parimal juhul sõprade vahele, kes yleeile kõrtsis istusid. Kuid teisiti ma ka ei osanud sel hetkel.

Ei läinud mööda päevagi, kui jutuaknasse saabus vastus - Tere, klassivend!

Nii me rääkima hakkasime. Yllatusena, jällegi võib mõtiskleda juhuste võimalikkusse Iirimaal, selgus et Evelin elab täpselt selles Iirimaa punktis, kuhu olin vedanud punase pysiva markeriga ringi - Iirimaa kõige kaugem punkt, kuhu jõuda tahan.

Veelgi kõnekamalt juhuste võimatusse või võimalikusse, mõjus asjaolu et Evelin oli oma perega vaid mõned aastad varem kolinud Dublinist läänekaldale.

Aastaid tagasi oli Evelin tulnud Dublinisse õppima. Lihtsalt seepärast, et avanes võimalus tulla õppima. Kuid nii nagu sagedasti võib juhtuda - inime plaanib yht, kuid kusagil naerdakse nene plaanide yle. Nii leidis Evelin koolimajast teadmiste kõrvale ka elukaaslase. Sellest kõigest rääkis ta hiljem.

Nyyd aga seisis Evelin uksel ja viipas mind lähemale. Uskumatult helge hetk. Tõelise perenaisena (või ikkagi haldjana) oli Evelin vastuvõttu ette valmistanud. Ahjus soe toit ja kannus kuum teevesi. Isegi mu tõrkuv telefon heldis sellisest soojusest ning oli valmis uut energiat akusse lubama. "Nagu elu voolaks sisse", sõnas Evelin, kui laadimisjuhtme tulukesed vilkuma hakkasid. Tagantjärgi ei teagi, kas ytlemine käis telefoni või hoopis millegi mystilisema kohta. Haldjate värk ikkagi.

Evelinil on hiiglama tore perekond. Meest ma kyll ei kohanud, tema oli kusagil sõidus ent lapsed olid vägevad. Hästi tõsise olemisega, nagu Evelin isegi kooliajal. Väiksem, tytretirts, tema piidles minusugust tulnukat eemalt. Kyllap polnud varem sellist vettinud hulgust kohanud. Poiss, veidi vanem, oli hästi asjalik, surus käe pihku ja ytles eesti keeles - Tere!. Mõlemad lapsed räägivad vabalt eesti keelt, vaid kerge aksent reedab nende kaugemat päritolu.

Mäe nõlval asuv maja pakkus maalilist vaatepilti. Avaratest, maani ulatuvatest akendest paistis ookean ja helendav rannajoon, allpool mõned naabermajade katused ja vahetult akna taha ilmusid nagu valged pilvetupsud, lambad. Lambaid näeb Iirimaal kõikjal. Kyll aedikutes, kyll keset teed ja teeäärseid. Värvilised triibud peale tõmmatud, et omanik enamvähem teaks kellega tegu.

Sellises idyllis teed juues ning juttudega nii kooliaegsetel, kui iiri teedel rännates kadus aeg märkamatult. Kuna järgmine päev oli Evelinile töö ja lastele koolipäev, siis oligi aeg saabuva päeva tulekuks väärikalt välja puhata.

Iirimaa koolilapsed pakuvad vägevat vaatepilti. Esmalt muidugi koolivorm. Selle järgi on võimalik eristada, millise koolimaja koosseisu jyts kuulub. Kuid peamiselt oli huvitav näha, kuidas pealtnäha mitte kusagilt st kuskilt mägede ja orgude ja nõlvade ja kyngaste vahelt ilmusid välja koolivormides tegelased nagu nõidus. Siis korjas koolibuss nad peale ja toimetas vajalikku sihtkohta. Koolide logistika baseerubki peamiselt koolibussidel Kindlasti on ka neid keda autoga kohale sõidutatakse, kuid neid on siiski vähem. Veel hakkas silma, et hoolimata pidevast vihmast ja tuulest, on koolilaste rõivastus pigem hõre - lyhikesed pyksid, seelikud, eest lahtine pintsak. Samas, lapsed on sellega nii harjunud, et nemad ei taju seda mingi probleemina.

Iiri koolimajad on pigem tagasihoidlikud. Mitte nii mastaapsed või isegi suurustlevad nagu neid Eestiski võib kohata. Mõnelgi pool oli lasteaiaks või koolimajaks äärmiselt lihtne tagasihoidlik majake, sest rõhk on rohkem sisul, kui vormil.

Evelin oli varakult yleval. Pakkis lastele ja enesele toidumoona kaasa, nii on sealses kandis tavaks. Ennem väljumist asetas lauale hulganisti kaarte ning jagas minulegi suunad kätte, kuhu tasub sõita. Hyydis ukselt - õhtul näeme, ja oligi läinud.

Mul kulus tykk aega mõeldes, kas kõik see unenäotaoline kohtumine võis olla päriselt või viibin ma mingisuguses teises reaalsuses.

Tuul oli mootorrattalt katte maha keerutanud ja kellegi hoolitsev käsi (haldjas) oli selle kenasti ratta kõrvale maha pannud.

Vihma tibutas veidike, kuid kõva sadu oli lakanud. Torkisin end tagant sest lummusest ärkamiseks. Ikka vist on ilmsi kõik see. Ja kui polegi, siis ei takista mul mootorratta peale minekut ka unenägu mitte.

Ajasin sõiduriided selga ja võtsin kursi tagasi tuldud teele - Dingle suunas. Dingle on linnake. Mere, õigemini ikka ookeaniäärne. Madalad majad, rohkelt turiste ja võrdlemisi suur sadamaala, kus tundusid toimetavat peamiselt kala- ja turistialused. Kalamehed toovad mereloomad kaldale kaubaks. Turistilaevad, aga veavad inimesi yle ilma vaatlusretkedele. Kohalikus lahes on isegi "väljaõppinud" delfiin, kes käib end näitamas. Eks siis vastastiku vahitakse teineteist.

Kuna hommik oli varane ja päevaplaan pikk, siis pidama ma Dinglesse ei jäänud. Sõitsin aina edasi poolsaare suunas. Kaldad kasvasid aina kõrgemaks ja järsemaks. Hajali asuvad majakesed, madalate kiviaedadega jätsid mulje, et kogu elu neis majades on kogunenud gravitatsiooni mõjul yhte nurka kokku. Mõned neist olid ka maha jäetud ja mõne kobedama juures oli ka myygikuulutusi näha. Päike. Tõepoolest, päike oli tulnud välja ja soe tuul hoovas jope hõlmadest sisse, kui keerutasin neid kitsaid mägiteid mööda. Mõnelpool võis näha mööda teed astuvaid vanainimesi. Aeglasel, kuid kindlal sammul liikusid nad valitud teel. Ilmselt olid nad niiviisi astunud juba sajandeid. Ja kyllap astuvad ka tulevaste põlvede rõõmuks.

Mul oli olnud õigus, kui arvasin et autoga neil teil olemine pole suurem asi, sest kyll jagus seisakuid ja närveerimist neil ahtatel mäekylgedel. Ilmselt seetõttu polnudki ykski masinist soovinud keerata veelgi kitsamale rajale, mille leidsin. Põristasin edasi ja siis, nagu Iirimaal ikka, yllatusid järgnevast vaatest.

Erkrohelisel, rohusel nõlval oli eemalt vaadates justkui pilu. Veelgi kaugemalt tundus pelgalt kaldapealsena, kuid teeäärne viit kirjeldas - Brandon Creek ja pildike viikingilaevast. Merendushuvilisena pidin ma loomulikult asja lähemalt uurima. Tee tegi järsu käänaku ning siis nägin, et see avaus kesk rohelust oli tegelikult pääs ookeanile. Vana viikingite aegne sadam, millest väidetavalt mindi kunagi ka Ameerikat avastama. Sadama tegi erakordselt põnevaks asjaolu, et järsakust, nii umbes 10-15 meetrit allpool olid näha teravatipulised kaljukivid. Ilmvõimata, et sellisel pinnasel laevaga sõita saab. Kuid nii võib arvata yksnes võhik. See ongi selle sadama saladus, vahepeal kaob kogu vesi ning jäävad alles vaid rahnud, kuid tõusu ajal täitub see pilkudele varjatud abajas rohke veega, millest piisab isegi suurtele laevadele sissesõiduks. Kui teil kunagi avaneb võimalus väisata Iirimaad ning mööda kaldapealseid ringi hulkuda, siis kindlasti soovitan heita pilku ka Brandon Creeki sadamale.

Ahmisin seda ilu ja ilmutist enesesse tykk aega. Kuniks tundsin end tagasi viikingi ajastusse vajuvat ning olin kindel, et viiv hiljem saabuvad kaljurahnude vahelt viikingilaevade read. Hulluks läinud. Ennem, kui aju pöördumatult ajarännakule jääb, otsustasin edasi sõita. Edasi oli tegelikult tagasi. Poolsaarele tiir peale saanud, jõudsin uuesti Dinglesse. Ei saa salata, et ennem seda sõitsin veel mitu korda yles ja alla ka ses eelmisel päeval avastatud Connors Passi mäenõlvadel. Kuigi nyyd juba teades, mis ees ootamas, oli jätkuvalt meeliylendav elamus.

Tagasi Dingles uitasin mööda linna. Tillukese turistipoe aknal nägin postkaarte kohalike vaadetega ja mul tekkis vastupandamatu tahtmine saata kodustele postkaarti. Poes selgus, et kaarte kyll myyakse aga saatmisega nemad ei tegele. Selleks tuli minna yhte teise poodi. Õnneks polnud see teine pood ka kaugel. Sain margid peale ning tervitused kirjutatud, kuid postkasti, mida öeldi poe ees olevat, ei osanud leida. Vahtisin ringi, otsides postkasti. Kasti. Kast on kandiline. Pasuna ja erksa värviga.

Lõpuks taipasin, et roheline post, sõna otseses mõttes post, oligi post. Yhes kyljes pilu. Poetasin saadetised sisse ja lootsin parimat. Kohe läheduses oli veel ka teine post. Tollele oli asetatud kiri, mille kohaselt pidi see keset linna asetsev post olema Iirimaa vanim sadamarajatise post, Niipalju postidest.

Keset sadamalinna rohkete söögikohtade, restoranide ja poekeste vahel on väikene välu, mille yhes servas parkivad masinad aga osa kohandatud mõnusaks istumiseks neile, kes soovivad jalga puhata või ymbritsevat sagimist kõrvalt vaadata.

See oli sobilik koht ka minu jaoks. Et täita veel yks plaanidest või eesmärkidest - mängida avalikult pilli Iirimaa kõige kaugemas punktis. Võtsin pilli välja ja välja tuli ka päike. Unustasin end kauaks sellele platsile, tundus et minu lärmamine ei sega kedagi. Pigem vastupidi. Tuldi ka juttu ajama, mõned tundsid huvi ka kontaktide vastu, et kui esinema kutsuda. Eks ma siis neid nimekaarte kaarte jagasin. Vägev ja äärmiselt emotsionaalne olemine sai. Jää terveks Dingle!

Sõitsin tagasi Evelini hubase majakese suunas. Nyyd juba eemale Dinglest ja iga meetriga kodule lähemale, sest eesmärk käia ära Iirimaa kaugeimas servas oli tehtud. Kuigi, ega reis ju veel sellega läbi olnud, ent mingis mõttes oli hinges suur tänulikkus ja rahulolu, sest eesmärgiks võetud saavutus oli kätte saadud.

Ka sel õhtul oli Evelin, hoolimata pikast tööpäevast, tuulisest ja kohati vihmasest ilmast jõudnud koju helgena. Täiesti siiralt tundis ta huvi kuidas mul on päeva jooksul läinud ning mida näinud. Mängleva kergusega jõudis tema kätest lauale soe toit ja siis istusimegi lauas nagu Iiri perekond. Ma muidugi ei tea, kuidas ja kas yldse iiri perekonnad lauas istuvad, kuid ju inimesed on ikka kõikjal yhtemoodi.

Evelin kyll ytles, et võin jääda tema majja nii kauaks kui soovin, kusjuures ta mõtles seda ilmselt täiesti siiralt ja tõsiselt, ent minu teekond hakkas juba kodu suunda pöörama ning ei söendanud teistele enam koormaks olla.

Järgmise päeva plaan nägi ette sõitu mööda yrgmägesid Iirimaa lõuna osas, kuulsat Corki linna ja jõudmist tagasi Dublini lähistele.