‹ Tagasi

13. päev  Saksa-Taani-Rootsi

 

Saksa suurepärases hotellitoas või õigemini sviidis sain mõnusalt välja puhata. Eelmise päeva ja vahelejäänud öö raskus olid kadunud. Ilm tundus soodne. Päikest ei paistnud, kuid midagi alla ka ei sadanud. Väike kahetsus hinges, et seda suursugust olemist, kellegagi jagada polnud, tõmbasin ukse enese järgi kinni. Maja tundus endiselt tyhi. Märkide järgi võis arvata, et hommikusöök oli juba serveeritud ja kokkugi pakitud. Veidi aega seisin leti ääres, et tagastada võti ja tänada personali, kuid ei kedagi. Misseals ikka. Ronisin rattale ja lykkasin käigu sisse. Olin jõudnud sõita tunni või pisut enam, kui nägin telefonil vilkumas Saksa suunakoodiga numbrit. Sõidu ajal vastata ei saanud, kuid kuna aeg oli sobilik nii enda, kui ratta tankimiseks, tegin peatuse lähimas bensiinijaamas. Telefon kutsus, rr i põristav naishääl vastas. Inglise keelest ta aru ei saanud, seepärast läks edasine vestlus germaanlaste kombel. Kuigi keeli osata on yhtviisi nii tore, kui vajalik, siis isiklikust kogemusest pean tunnistama, et selline erinevatel keeltel hyplemine ja sage vahetamine, tekitab peas teatava lyhiyhenduse. Eneselegi märkamatult võite hakata rääkima mingit segakeelt. Kui Rootsis rääkida rootsit ja inglist läbisegi, siis öeldakse selle kohta "svenglish". Ei tea kuidas ja kas yldse öeldakse midagi saksa-inglise segakeele kohta. Kokkuvõtvalt sain aru, et probleem seisnes tasumata hotelliarves. Seda oleks saanud vältida, kui oleksin kohanud kedagigi, kuid oleks ja poleks siin enam ei aidanud. Lubasin lahendusega tegeleda kohe, kui arvuti taha jõuan. Segaduse olemus seisnes tegelikult selles, et kogu senise reisipraktika kestel, mis puudutas booking systeemi kasutust, oli olnud nii et vajalik summa võeti kontolt juba broneeringu kinnitamisel.

Nyyd, Saksamaal, miskipärast seda ei juhtunud. Etteruttavalt ytlen, et probleem sai lahenduse umbkaudu 4-5(neli kuni viis ) nädalat hiljem. Põhjuseks see, et minu saadetud sõnumitele hotell enam ei vastanud, kui lõpuks yhenduse sain ning palusin arve edastada, siis seda arvet saadeti mulle a 3 nädalat. Ent lõpp hea, kõik hea. Millalgi tuli ka teade, et asjad korras ja kylastage meid jälle.

Tee viis maarajoonidest tööstuslinnadesse. Tööstuslinna all ei mõtle ma kolme korstent silmapiiril vaid tihedat ja intensiivset liiklust suurte tehaste vahel. Mida neis toodeti, tont seda teab, kuid liiklus oli tõesti erakordselt tihke.

Linnadele järgnesid kiirteed. Hallide niitidena rohelisel kangal. Halliks muutus ka taevas. Kui esimesed rasked vihmapiisad hakkasid kiivrile koputama, siis lootsin et ju läheb sadu peagi yle. Ei läinud. Vesi tungis läbi riiete. Pidasin kinni teeäärses puhkekohas ja ajasin vihmariided selga. Huh, see on endiselt atraktsioon, mis tõmbab särgi soojaks. Ja loomulikult läks nii nagu sellistel puhkudel ikka. Peagi oli päike väljas ja vihmariiete all tõusis temperatuur talumatuks. Peatus. Vihmariiete eemaldamine. Veerand tundi hiljem avanesid aga taevaluugid täies ulatuses, vett langes kosena. Kuigi liiklusseaduses pole lubatud, tegelikult on selgesõnaliselt lausa keelatud - sildade all nii peatumine, kui parkimine, siis täpselt seda ma tegingi (Ikkagi mässaja). Mingit muud varjualust silmapiiril ei näinud. Ajasin taas yrbid selga ning sööstsin lainetesse. Sellist surfamisele ligilähedast tunnet liikumine tõesti pakkus. Autode sabast tõusis õlidega segatud veepilv, taevast langes pahinal ning sekka lombid ja loigud, mis pyydlesid tagasi taeva poole e alt yles. Umbes sama tunne võib olla kiivriga vannis istuda. Võib olla, täpselt ei tea, pole kunagi proovinud. Väga kaua sellist ujutamist siiski taluda ei tulnud. Peagi säras taas päike ning sain jälle kord vihmariided maha ajada. Lõplikult, sest uut lainet enam Saksa taevast peale ei tulnud. Päike võitis seekordse duelli.

Imestusega vaatasin Saksa-Taani piiril istuvaid automaatureid. Sõrmed laskevalmis päästikutel seisis juba ennem piiriyletust hulga polizeisid teeäärtes. Otse piiripunktis võeti mõned masinad, endiselt pyssitorude saatel, kontrolli. Ma polnud mitmeid nädalaid lugenud mingeid uudiseid. Pigem vastupidi, isegi vältisin kõikvõimalikke uudiskanaleid. Ja nyyd see lugu automaaturitega. Mind siiski keegi ei torkinud, ja kellelegi lähemat huvi või ohtu (isegi nähtaval kohal oleva pussnoa tõttu) ma ei tekitanud.

Taani, Denmark! Sõna "mark" tähistab iidsemat väljendit keisri- või vist isegi vyrstiriigile. Kuid kui aja jooksul on teised riigiks saanud riigid sellest liitest vabanenud, siis edumeelne Taani hoiab endiselt vanast kinni - seega Denmark.

Teed muutusid õige pisut kitsamaks ja ymbrus lagedamaks. Enam polnud teeäärsete vaadetena metsasalud vaid yles alla kõikuvad kynkad. Taaniga seonduvalt on mul ammusest ajast mingi kiiks - Taanis syyakse saia. Et rahuliku meelega edasi sõita, pidin tegema teeäärse stopi ja tellisin kohvi koos valge saiaga.

Taani teed olid kõigiti juba tuttavad. Neid mööda olen sõitnud kordi varemgi ja seepärast erilist uudsust enam ei leidnud. Tahtsin juba rutem koju jõuda. Liiklus ja yhendused on Taanimaal lahendatud sildadega. Kuulsama neist, Öresundi silla, rajajaks või idee algatajaks võib pidada Eesti päritolu meest - Ilmar Reepalu. Väikse lapsena põgenes ta paadiga Eestisse rullinud vene võimu eest. Hiljem sai Ilmar Reepalust, Rootsi linna, Malmö meer. Olen temaga mitmel korral kohtunud, sympaatse olemisega asjalik härra. Siiski leidub tänaseni Malmös neid, kes teda ketseriks peavad - olla hävitanud ajaloolise linna. Ses osas on neil ytlejatel ju õiguski, sest Ilmari vedamisel muutus lagunev ja vinduv tööstuslinn Malmö, kasvavaks ylikoolilinnaks. Ja sild Rootsi ning Taani vahel tehti samuti valmis.

Märksa pikem on nö Suur-Beldi sild, 17km. Sillayletused on tasulised, nii umbkaudu 25 euri mootorrattale.

Olin mõtetes juba kodutänaval, kui laugest kurvist väljudes nägin ees ootamas jama. Seisvad autod. Mitte yks ega kolm, vaid nii kaugele kui silm ulatus. Elektrooniline tahvel teepervel teatas tuimalt, et sild on suletud. Mis põhjusel või kui kauaks, seda infot polnud. Vuristasin end, ei tea mitmendat korda, masinapargist mööda, otse stoppjooneni. Inimesed seisid autode kõrval. Ilmselt olid mõned seda teinud juba kaua, sest õhus oli tuntavat närvilisust. Parkisin minagi ratta teeserva ja jäin ootele. Erakordselt närvesööv on selline niisama passimine, kui tead et kodu on siinsamas, peaaegu käeulatuses. Ju siis need kõrgemad jõud pidasid vajalikuks veidi hoogu hoida kojujõudmisega. Viimaks, rohkem kui tunnise ootamise järel syttis tuli, mis andis loa liikumiseks. Nagu suusatajad liidrite võistlejategrupis Tartu maratonil sööstsid esimesed viis rivi hooga paigalt. Paraku mitte eriti kaugele ega kauaks. Paarisaja meetri pärast oli tee tõkestatud veokitega ja masinistid polnud seda nägugi, et liikvele minna. Jälle seisak, Seekord umbkaudu pool tundi. Milline nöök. Kuid nii nagu asjad ikka lahenevad ajaga, nii lõppes ka see ootamise aeg ja minekut tõkestavad veokid tõmmati kõrvale. Mis sellist seisakut põhjustas, ei saanudki teada. Öresundi sillale jõudmiseks tuleb Taani poolt tulles sukelduda mere alla. Veel veidike pingutust, tunnelist välja ja oligi mu ees Rootsimaa. See pikk seiklus hakkas otsa saama. Veidi oli isegi kahju, kuid rohkem jagus siiski rõõmu sellest teadmisest.

Kusagil päris alguses kirjeldasin, et number 13 on mind sagedasti saatnud, nyyd jällegi. Täpselt 13 päeval jõuan tagasi koju.

Nende 13 päeva kestel läbisin 8,5 riiki (Wales nimetas end iseseisvaks), kokku 5129,1 km, Royal Enfieldi tehnika pidas vastu laitmatult (va signaal).

Öresundi silla kõrgeimas punktis on kaks sambapaari. Piltlikult võib yhte neist pidada Taani, teist Rootsi piirijooneks. Päike ei olnud veel loojunud, kuid heitis juba punakaid kiiri yle vee, kui liginesin nondele riigipiire imiteerivatele sammastele. Hetkelise meeleolu ajel ja hinge pugeva ylevuse mõjul tõusin sadulas pysti, et ulatuda veelgi kõrgemale ning läbisin sammaste vahelise lõigu pysti seistes nagu paraadil.

Kodustele tänavatele jõudes sain aru, et igatsus oli olnud ehk suurem, kui reisi kestel oleks tahtnud tunnistada. Kyll oli hea jälle kohtuda tuttavate paikade ja veelgi rohkem tuttavate nägudega.

Kell 21.45 parkisin ratta ja keerasin syyte välja.

Ring sai täis, olin jõudnud tagasi algusesse, kust 13 päeva eest varahommikuse varjuna teele asusin. See kõik oli seda väärt!