‹ Tagasi

12. päev Tagasi Euroopas

Öö möödus täielikult magamata. Tukkusin ja tukastasin kiirtoidu söögikohas, kus ilmselt minusuguste tõrjumiseks kostis pidevalt võrdlemisi ebameeldiv heli. Ei tea, kuidas need töötajad ses undamises vastu peavad? Iga natukese aja tagant astusid ööläbi avatud einelasse sisse lärmavad kambad. Igaks juhuks jätsin yhe käe läbi seljakoti aasa, et mõni olukorda ärakasutav tegelane minu seljakotiga öhe ei kaoks. Eelmise päeva sõit oli olnud pikk ja väsitav, kuid siin söögikohas pingile pikali vajuda ei tihanud, mine tea mis korravalve, mind kantseldama saadetaks. Seepärast istusin laua taga. Aeg ajalt tellisin mõne väiksema burgeri või joogi. Kell liikus edasi vaevaliselt. Viimaks ometi aimasin pimedust hajuvat ja esimesi arglikke päikesekiiri pilvede vahelt piilumas. Sellest mulle piisas. Ajasin varustuse selga ning istusin kastemärjale mootorrattale. Õhk oli niiske, jahe ja udune, kuid saabuva päeva selgus parandas meeleolu märgatavalt. Laevasõit Doverist Calaisi sadamasse kestab veidi enam, kui tunni jagu. Lootsin selle ajaga veid puhata.
Kuigi praami väljumiseni oli veel parasjagu aega ja olin sadamaalale jõudnud päris esimeste seas, siis minu õnneks oli sadama argirutiin juba käivitunud ning mind lubati edasi. Esmalt muidugi, kuna inimesel oli igav, suunati mind tolli. Keskealine proua vaatas mind ja minu ratast hindavalt, kiiver kästi ära võtta ning pani siis ette A4 formaadis kiletatud paberi, kus pildid ohtlikkest asjadest. Noad, nuiad, gaas, elektrišokiaparaat...poomisnööri vist polnud, tädi kysis kas midagi nendest on mul kaasas. Vastasin jaatavalt, sest yks pildil olevatest nugadest nägi välja nagu minu taskunuga. Tädi palus avada ka paagil oleva koti, milles mul vaid märjad sõidukindad oli ette näidata. Sellest piisas ja sain loa edasi sõita. Hetkel, kui peatusin järgmise putka juures, et kinnitada oma laevapilet, käis läbi väike jõnks. Muigasin. Ma olin unustanud tollitädile näidata ja ju ta siis unise peaga ei saanud sellisest mootorratta asjandusest aru, kuid täiesti avalikult ja käeulatuses, otse kytusekanistri kyljes, asetses mul suur pussnuga. Nojah, vähemalt nyyd oli turvakontroll läbitud ja tagasi ma selle noe pärast pöörduma ka ei hakanud. Parkisin end praamijärjekorda.
Vähehaaval hakkas rahvast lisanduma. Jäi mulje, et kuigi olin arvanud end esimeseks tulijaks, olid mõned matkaautod seisnud järjekorras pikemalt. Seltskonnad hakkasid virguma. Keedeti kohvi. Minu järele seadis end järgmine motikas. Inglise number kyljes ja näha, et päevinäinud ratas on saanud ohtralt sõiduaega. Kulumisjäljed olid ilmsed. Rattur enamvähem minuealine. Kaua ta vait ei suutnud olla ja tuli jutustama. Rääkisime kumbki oma reisidest ja sekeldustest, kuid peamiselt mootorratastest. Kuna temale tundus minu aksent tuttavlik ning ka mina tabasin teatud määral äratuntavat dialekti kõnes, siis nii oligi - baltijetsid said kokku inglise sadamas.
Leedukas oli. Tõsi kyll, Inglismaale tulnud juba palju aega tagasi ja pidas Londonis mootorratta parandust, nyyd aga võttis puhkuse ja sõidab Hispaania suunas. Lobisemine oli hea, sain une veidi eemale ja aja kuluma, kuniks praam ette jõudis.
Hommikusel sõidul oli reisijaid vähe. Valisin pehme diivaniga aknaaluse, panin telefoni laadima, lootuses et ikka laeb ja mõtlesin nyyd välja võtta selle oodatud uneaja. Valdis, nii oli mu Leedu sõbra nimi, tuli ootamatult suurte kohvitopsidega. Tegi mulle joogi välja ja oodatud ning tegelikult mulle hädavajalikuna tunduva uneaja asemel kerisime yles vestluse. Palju oli yhist lisaks mootorratta huvile. Temagi oli nõukogude aja laps ning olukord maailmas andis põhjust muljete jagamiseks.
Ees oli Prantsusmaa. Väljas vihmane vine. Seadsime end ratastele valmis ja ootasime luba maha sõita. Calaisi sadama pikad koridorid läbisime yheskoos, siis viipasime korraks - tema ratas myristas Hispaania mägede suunas ja mina sättisin kursi Rotterdami peale. Kui peaksin kunagi kas mootorrattaga või ilma sattuma Londonisse, siis kindlasto otsin selle leeduka motopoe yles.

Hollandi teed olid laiad ja võrdlemisi igavad. Ses mõttes, et erilist maastikku mida vaadelda polnud. Seevastu autode hulk oli kolossaalne. Eriti paistsid silma need vagunelamud ja matkaautod. Helde taevas, kuhu nendega kyll minnakse? Miks? Iseäranis kõlas mu meeltes just see viimane kysimus, sest siingi olid taas kord tohutud, tõesti tohutud ummikud. Meiesugune ei oska isegi kirjeldada tunnet, kui sa näed ligemale 30-40 kilomeetrit pikka autoderivi, kus viies-kuues reas kõrvu seistakse. Mis puhkus see sellises kastis olla saab, kui pidevalt oma matkamasinaga ummikutes seista?
Nautisin taaskord mootorratta vabadust ja privileegi sõita kogu sellest massist mööda. Mitte kihutades, vaid mõnusas tempos kulgedes, piisavalt selliselt et jõudsin näha autoakendest ahastavaid pilke mind saatmas.
Piinlikkusega pean möönma, et oma reisile tagasi vaadates oli Belgia kõige, kuidas öeldagi, vähematraktiivsem riik. Peale väikese vahejuhtumi Belgia alevikus, kus olin sunnitut prantsuse keelt rääkima või hiiglama räpaste tänavatega Brysseli vanalinn, ei jäänud midagi eredat silma. Kuna asi ei saa olla riigis, siis ju ma ei taibanud õigesse suunda vaadata. Võib-olla kunagi tulevikus, aga praegu hoidsin hoogu sees, et sellest veidrast riigist rutem edasi pääseks. Ajaviiteks meenutasin tuntud Belgia sportlasi või tegelasi, kuid miskipärast jäin kinni hoopis Hercule Poirot tegelaskujusse, vaheldumisi joonistatud mehe Tintiniga. Kui peaksin kirjutama raamatu - minu Belgia, siis see oleks ilmselt lyhike ja igav.
Hollandisse jõudes oli taas tunda Euroopalikku korraldust. "Puhkejaamad" asusid otse kiirteede ääres. Yhes sellises kytusejaamas oli naljakas moment - kaks araablast, ma arvasin neid araablasteks, kõnelesid mingit kummalise kõlaga keelt. Tundsin siis huvi, et mis keelega tegemist, mispeale mind vaatasid kaks paari jahmunud silmi - see on hollandi keel, me oleme Hollandis.
Muidugi, nii lolli kysimust võisin esitada vaid mina, kuid panin selle magamata öö arvele. Olin tõesti väsinud, kuid bensiinijaamades pakutav kohvi hoidis mõningase särtsu ikka sees.
Olin tulnud läbi Hollandi sadamalinnadest, kus yyratud kraanaderivid vehkisid konteineritega. Kohati viis sõit otsejoones maa alla, kus pikkades tunnelites kadus tunnetus nii liikumissuuna, kiiruse, kui aja osas. Jälle kord sattusin kuhugi tasulistele teedele, kus puudus ringi või möödasõitmisvõimalus.
Äkitselt seisis tee mu ees pysti. Sõna otseses mõttes. Kõik viis rida. Olin jõudnud Rotterdami, hetkel mil silla e tee alt lasti laevad läbi. Vahtisin sellist mastaapi ammulisui. Jah, neid ylestõstetavaid sildu ja teid olen ju varemgi näinud aga nii suurt, nii kõrget, ei kusagil varem. Ja tuul oli tugev.
Rotterdam ise oli väga kena linn. Natuke isegi meenutas lapsena Musta mere ääres nähtuid linnu. Hoolitsetud pargid, veetlevad kanalid, tihe liiklus on paratamatu, kuid samas oli suudetud ka jalakäijatele ruumi leida. Veeresin mööda linna ning mõtteis lauluke tyyrimehest, kes juua ei raatsi. Tundsin end samuti tyyrimehena. Just seetõttu, et ma lihtsalt ei raatsinud jääda kuhugi istuma ja jooki libistama...ja see väsimus andis aina enam tunda. Kui olin läbinud Rotterdami kõikmõeldavaid diagonaale ja meridiaane mööda, mida mootorratas võimaldas, otsustasin olla radikaalne ning suunduda järgmise ööbimiskoha  poole.
Saksamaa. Ma ei oska seda seletada, kuid mingil moel tundub Saksamaa kuidagi kodusena. Laiad teed, avarad söögikohad, aga võib olla nagu pikkadel reisidel mõnikord juhtub, andis tunda aina lähemale jõudev kodu. Taas kord nautisin neid Saksamaa looduse vaateid ja taas kord võis tunda agraartegevuste hõngu, kui läbisin metsasaludega palistatud käänulisi maateid. Oli tõesti ilus. Päike paistis ja soojendas. Õhtu hakul jõudsin tillukesse alevikku, mis mingil põhjusel meenutas veidi Elvat ...või Võsu. Eramajade rivid, mitte sellised madalad ja väiksed nagu Inglismaal ja Iirimaal näha sai vaid suured ja laiad, suurte ja laiade aedadega.
Ilmselt tajus ka tripper kodu lähedust, sest nyyd juhatas see mind keerutamata õigele aadressile. Madal, punakast tellistest hoone oli kenasti valgustatud. Suurtest akendest paistis inimtyhi restoran. Kogu see alev tundus inimtyhi. Majas seesi siiski inimesi oli. Kaks korpulentset daami oli hammastega itaallase kallal st nad sõid pizzat ja olid minu saabumisest mõnevõrra häiritud. Peamiselt vist seetõttu, et kõnetasin neid inglise keeles. Kui vahetasin registri saksakeelseks, siis ilmed leebusid. Valjuhäälselt hõigati kohale keegi noorsand, kes vormistas minu saabumise ning ulatas toavõtme. Parkimine maja taga. Alles gut! 
Teiseltpoolt maja jõudsin oma võtmekesega aga jällegi sama koridori peale. Nägin yyratute mõõtmetega, kuid inimtyhja, õllesaali. Vägevalt, tõeliselt mõisalikult, sätitud inimtyhja restorani ja mingil hetkel taas neid daamisid. Itaallasest olid järgi jäänud vaid kestad ja daamid täitsid klaase punase hispaanlasega. Niipalju leidsid nad siiski jõudu, et viibata koridorist välja, öeldes et ööbimiseks tuleb minna kõrvalmajja. Ma hoidsin end kõvasti tagasi, et mitte öelda neile daamidele - Weitermachen! ning läksin otsima mainitud majaksest. Majakest, ma ei tea miks ma yldse mõtlesin majakesest nende suurte, pikaks ja laiaks venitatud hoonete vahel. Oligi, kymme sammu eemal nägin tõesti hoonet, mis meenutas hotelli. Võti ettesirutatult käes liikusin mööda maja koridori, lugedes ustelt numbreid. Jah, siin ta on, minu tagasihoidlik koiku, mõtlesin lukuga ragistades. Uks avanes ja sa kurradi kurrat, ega see mingi eksitus pole? Minu ees avanes vaade maja yhele tiivale. See polnud tuba, see polnud korter vaid see oli terve majaosa. Nahksete diivanite ja pika lauaga jahisaal, sarved seinal. Terve maja otsa pikkune rõdu lamamistoolide ja kohvilauaga. Magamistuba hiigelsuure voodiga, Vannituba koos kõikide mugavustega ja duššiga, mille käivitamiseks pole vaja nööri tõmmata. Kraanikauss, kus on leiutatud lahendus, millega saad yhest torust enesele sobiva temperatuuriga vee, ilma et krutiksid kahte ketast tulikuuma ja kylma toru peal. Imeline. Kahjuks olin ma vahelejäänud öö ja pikkade sõitude tõttu nii väsinud, et kaua ma seda vägevust nautida ei jaksanud. Kummutasin sõõmuga alla lauale jäetud tervituspudeli, nautisin ilma myrinata toimivat kuuma dušši ning vajusin yyratu voodi yhte nurka magama, mõttega et keegi kusagil hoidis mul silma peal ja kompenseeris eelmise öömaja katastroofilise korralduse nyydse ylivõrdelise elamusega. Guten nacht meine liebe Deutschland!