‹ Tagasi

11. päev Läbi Inglismaa

 

Yhes Iirimaaga olid selja taha jäänud vihmased ilmad. Ärkasin Walesi vana maja kolmandal korrusel, aknasse paistva päikese käes palavuses. Olin maganud pikalt. Eilsest kohtumisest kena vanapaariga oli saabunud telefonile teade, milles kutsuti pärastlõunakohvile. Igaks juhuks kontrollisin kaarti, ees oli ootamas päris pikk sõidupäev ning juba varasemast teadsin, et Londoni lähistel võib liikumine osutuda aeganõudvaks. Seepärast ytlesin lahkest pakkumisest ära. Walesi kohvist ma siiski päris ilma ei jäänud, sest kuigi hoone ise oli arhailine, mõjus pakutav teenus kaasaegsena (aga võib olla on kohvi pakkumine ka juba iidne komme, ei tea), sest hotellitoas olid kõik vajalikud vahendid kohvijoomiseks ootamas. Ilus algus päevale. Pakkisin ennast tagasi rattale ja asusin teele.
Neid hiiglama maalilisi vaateid, mida pakkusid Walesi mägiteed, vahtima jäädes oli mitmel korral oht kurvid sirgeks sõita. Paaril korral tegin ka pilte, kuid sain aru et need ei suuda iial edasi anda seda piirkonnale omast ylevust. Mul tekkis peas kuidagi selline kujutluspilt, et Iirimaa ilu seisnes brutaalses eheduses. Mustad kaljused kiviseinad, ookeanilainetest sooldunud kampsunid ja inimeste sygav pilk, millega trotsiti alatist tuult ja vihma, mingi mystiline salapära kuhu aga vaatad. Ja nyyd Walesi sametiselt rohelised nõlvad. Lumivalged lambad nagu pilvetupsud neil ringi jalutamas. Jäi puudu vaid prints, kes lambavillastes sussides ja pikas sametises keebis mööda mägiseid aasasid õilmitseks, käes lilleke ja teises portselanist teetass.
Mägiteed olid ilmselt paljudele tõmbenumbriks. Tohutult palju mootorrattureid kihutamas kurvilistel teedel, vanaaegseid autosid, milledes enamasti hallipäised vitaalsed juhid vaikselt kurseerimas. Ja nii nagu igas maailma punktis, ka valgeid kaubikuid jagus teiste vahele tõmblema.
Eesti telekanelitelt on aastaid näidatud sarja Top Gear, milles kolm saatejuhti mängulisel moel automaailma tutvustavad. Kõige sõnakam ja ilmselt seetõttu ka kõige teatum mees on Jeremy Clarkson. Kui ta oma liialt lahtise suuvärgi tõttu saatejuhi ametist priiks sai, asus ta katsetama farmiga. Ka seda ettevõtmist hakati teles kajastama. Nagu tihti juhtub, siis iga asi millest selline mees juttu teeb, saab yle ilma yyratut tähelepanu. Nii juhtus ka yhe eesti meeste loodud agregaadiga. Mõtlesin, et kui inglane tunneb huvi eesti värgi vastu, siis miks ei võiks olla ka vastupidi ning suundusin Clarksoni farmi suunas. 
Olin lummatud neist mägistest teedest, kus metsik loodus vaheldus tillukeste mägikyladega. Mingil põhjusel olid paljud majad neis kaetud akendega, kas myygis või lagunemas. Kes teab, miks nii on läinud. Võib olla hindavad ka Walesi noored kohaliku ilu asemel kopsakamat kontoseisu ning siirduvad maailma õnne otsima. Mine tea...
Vähehaaval hakkas tee langema ning mägesid ning kurve jäi aina harvemaks. Jõudsingi pilvedest tagasi maapeale. 
Igal maal on asjad paigutatud veidi isemoodi. Mõnikord paremini aga teisalt jällegi.... Ma veidike kirusin mõttes seda brittide kiirteede ylesehitust. Teed ise suurepärased, sellega polnud mingit nurinat, ei vähimatki. Samas, näiteks Rootsis ringi sõites asetsevad bensiinijaamad ja söögikohad selliselt, et juba eemalt näed asjakohaseid märke ja lipukesi, tõmbad kiirteelt maha ja teed mis vaja - tangid, sööd, puhkad, ning uuesti rajale minnes pole muud, kui hoog ja suund sisse.
Inglismaal olid asjalood aga selliselt seatud, et viit näitas - järgmine mahasõit, nuga ja kahvel ning kytus. Okey. Aga kui maha keerasid st enam polnud võimalik sirgelt kiirteele naasta, siis selgus et see viidatud söögimaja asub näiteks 12 km e a 6 miili kaugusel. Johhaidii. Nii iga kord, kui otsustasin kiirteelt maha keerata. Tagantjärgi täpselt ei mäleta aga minu arvates polnud sel bensiinijaama viitaval sildil ka täpsemat infot jaama kohta - mis kompanii kytet pakub. Mängisin sellist lotot mitmel korral, kuid meeldima ei hakanud. Samal ajal tuleb muidugi tõdeda, et kui viitsisid selle söögimajani välja sõita, siis oli tegemist ikka hiigelsuurte asutustega, kus valikus burgerist magusa saiani, hiina söögist salatini. Ja rahvast oli neis alati hullult palju. Võimalik, et sel põhjusel ei saagi kõike seda otse kiirtee äärde teha.
Clarksoni farmi ligiduses hakkas liiklus tihenema. Olin arvanud, et tolmaval põllul põristab traktor ja kusagil samas on teles nähtud kodurestoran. See autode hulk oli imposantne, veelkord tõestades, kui suur mõju on televisioonil. Nägin selle farmi kyll ära ent ei mingit soovi jääda kitsastel teedel trygima, selle rahvahulgaga.
Mitte eriti kaugel Clarksoni farmist paikneb oluliselt suurema ajaloolise pärandiga koht - Woodstock
!969 aastal toimus Woodstocki muusikafestival, mida peetakse ajastule kohase hipiliikumise kõrghetkeks. Mõned peavad seda ka languse alguseks. Paraku ei seostu see kõik Inglismaaga, sest kuulus hipipidu toimus Ameerikas.
Aga ka Inglismaal on oma Woodstock. Ja ka selles toimuvad muusikafestivalid. Täpselt ei teagi millal, sest päeval kui mina sinna sattusin, olid tänavad inimtyhjad. Kitsuke peatänav vanade ja veel vanemate majade vahel. Tänava otstes mõned värskemad korrusmajad. Asulat tähistav silt rohtu kasvanud. Võimalik, et Viljandi tunduks turistile samasugusena. 
Minu päevane eesmärk oli jõuda Doverist, mitte kaugel asuvasse iidsesse sadamalinna Gillingham. Sihtmärk tundus põnev juba seetõttu, et esmamainimine ses lahesopis paikneva asunduse kohta on tehtud 1086 aastal. Varjuline laht on piisavalt sygav, et võimaldas laevandust juba iidsetel aegadel. Tõsi kyll, toona polnud rõhk niivõrd sygavusel, kui varjulisel olemisel.
Tahtsin olla Doveri sadamale piisavalt lähedal, et sõit esimesele hommikusele praamile ei tunduks piinarikas. Niisiis Gillingham.
Liiklus londoni ymber oli kyll tihe ent sujus omas mõnusas rytmis. Päike paistis ja hoolimata merelt aimuvast kargusest ei olnud kylmatunnet. Miilid aina kadusid rataste alt ja sõit oli, hoolimata erakordselt pikale veninud istumisest, tõesti mõnus. Gillinghami jõudsin koos õhtupäikesega. Booking commist olin näinud pilti punakast ridamajast, pisikesest toakesest, millest avanes vaade linnale. Aadress millele jõudsin oli õige, Oligi täpselt selline maja. (ma ei maini enam, et tripper ajas mind algselt yhe teise maja juurde). Tänavatel erilist liikumist ei täheldanud, ainult yks igavlev või hullunud mopedist käristas katkematult edasi tagasi.
Maja uks oli lukus. Broneeringul näidatud kontaktnumber ei vastanud. Siis märkasin ukse kõrval sellist koodlukuga karbikest, kus tavaliselt yyrikohtade võtmeid hoitakse. Karp oli lahti ning selles võti numbriga viis. Surusin end uksest sisse ja kitsukesest trepist pressisin end teisele korrusele. Uks numbriga viis oli olemas, võti sobis. Hetkel, kui tuppa astusin helises telefon. Tundsin numbri ära  - see oli sama, millega olin hetk tagasi ise pyydnud yhendust saada. Alustasin tervitusega ja teatasin, et probleem lahenes, võti leitud. Kuulsin teises otsas kiljumist nagu seda kirjeldab Tolkien, kui Guglunk avastas sõrmuse kadumise. Keegi tädi muutus hysteeriliseks ja karjus mulle, et võtme koheselt tagasi paneksin ja majast väljuksin. Yhtlasi hakkas seletama, et minu koht hoopis yhes teises asupaigas. Peatasin selle vadina tõdemusega, et mind ei huvita giiditeenus vaid öömaja ja kui isik soovib, et ma mujale läheksin siis tulgu juhatama. Torust lubati 10 minutiga kohal olla.
15 minuti pärast saabus läikivmust Mercedes. Liigse värvikihiga koormatud neegrimutt roolis. Ytles, et sõidaksin järgi. Kihutasime, siis yheskoos läbi ajaloolise sadamalinna ning jõudsime välja tänavale, mida olin Hollywoodi filmides näinud. Siis kui soovitakse getomiljööd edasi anda. Otseselt tynnides veel lõkked ei lõõmanud, kuid tänaval tiksuv nomenklatuur oli juba kohal. Tädi juhatas mind majja, majas keldrisse ja keldris yks akendeta boks, milles voodi. Maja ise lehkas higi ja tundmatu vyrtsi järgi, midagi pipra, curry ja kaneeli vahepealset. Kaks neegrit seisid kesk koridori ja jõllitasid mind. Ma ei tea kas vaenulikult aga yllatunult kindlasti.
Keldriboksi uks polnud lukustatav st võtit mulle ei antud. Väljas oli juba päris hämar. Sättisin rattale katet peale. Võimalusel tegin ka möödujatega juttu. Yldiselt suhtuti sõbralikult, kuid yksmeelselt arvati, et hommikuni see ratas alles ei pysi. Või vähemalt kohvrid selle kyljes. Yks kohalik isegi näitas piltlikult, kuidas selliseid kohvreid jalaga ratta kyljest ära lyyakse. Tundus usutav ja piisavalt veenev. Istusin ses akendeta keldriboksis voodile ja mõtlesin, kuidas edasi. Olin teinud rekordpika sõidupäeva. Tolmune, higine, väsinud ja veidi näljane. Magamisest ei tule niikuinii midagi välja, kui aina mõtlen mis rattaga juhtuda võib. Ja magamisest poleks ka mingit kasu, kui järgmisel hommikul enam ratast pole. Seepärast otsustasin käia kiirelt pesus, tõmmata puhtad riided selga ning kaduda kus kurat, sellest neegrigetost. Nii tegingi. Sydaöö paiku veeresin vaikselt minema. Seda ööbimisraha ma tagasi ei saanud, kuid õnneks jäi see ka ainukeseks negatiivseks kogemuseks kogu pika reisi vältel ja õnneks polnud kaotus ka eriti suur.
Aga edasi? Edasi polnud mul mingit plaani ja näljane olin ikka. Sõitsin mõõdukas tempos Doveri suunas. Kiiret polnud. Bensiinijaamad olid suletud. Rastapatsidega tyyp ytles läbi luugi, et see on julgeolek. Tiksusin edasi. Viimaks nägin yht bensiinijaama, mis tundus avatud. Oligi.  Pakkuda oli kohvi ja kypsist. No parem kui midagi. Seeaeg, kui kypsist pudistasin ja jalgu sirutasin, märkasin bensiinijaama kõrval olevat Mcdonaldsi söögimaja. 24h avatud. Söögimajast sai öömaja. Tiksusin ja võitlesin unega seal hommikuni. Varavalges ajasin end pysti ja seadsin ratta sadama suunas. Hea, et niigi läits.