‹ Tagasi

10. päev Dublin-Wales

 

   

Kellele meeldib panna tähele universumi märgisysteemi, siis see saab teha omi järeldusi, kuid viimane kavandatud päev Iirimaal oli tõeliselt päikseline. Kas oli see nyyd vihje sellele, et saar soosib minu äraminemist või pigem kutse tagasi, näidates, et ka päikselised päevad on olemas, ei tea. Igaljuhul vihmariideid vaja ei läinud. Isegi tavapärane sõidujope tundus liiast. Päike kuumas. Läbisin sakraalhoonete labyrindi, tiir pargiteel, massiivsete väravasammaste vahelt läbi ja ees ootas Dublin. Peeglist oli veel kauaks näha taevasse kõrguvaid torne, ent nyyd tundus see pigem unenäona.

Dublinist olin unistanud pikalt. Ja lugenud palju. Kogu muu ajaloo kõrval oli minu peamine huvi siiski muusikaga seonduv. Tahtsin näha seda linna, kolada mööda uulitsaid ja jõlkuda pubides, kus kunagi, yhes pisikeses suitsuvineses baaris said kokku tyybid, kes kutsusid end lihtsalt - dubliners. Ometigi kasvas sellest kokkusaamisest välja midagi, mis on mõjutanud ja muutnud miljonite inimeste teadlikkust Iirimaa ning iiri muusika vastu.

Liiklus tänavatel seisis. Õigemini, otseselt ei seisnud vaid nihkus tasapisi. Meie kandis kutsutakse sellist seisundit ummikuks, kuid Dublinis oli see tavapärane. Ei hakanud tripperiga konsulteerima vaid kulgesin liiklusvooga kaasa. Tänu sellele jõudsin välja kohtadesse, mis tavalisele turistile ehk varjatumad.

Muuseas, kui lugeda ja uurida Dublini kohta, siis isegi kohalikud on asunud rõhutama, et Dublin on põnev koht, mida tasub uudistada, ent see on muutunud turistikaks, kus ehe iirimaisus on asendunud tehtult tehislikuga. Soovitatakse veeta päevake Dublinis, et selles ise veenduda ja edasi liikuda pigem linnast välja. Siinjuures ei maksa unustada, et Iirimaa on niigi Euroopa kalleim kant ja Dublinis on hinnad topelt või veidi enam.

Liiklusvool vedas mind äärelinna agulitesse. See oli nagu ajas tagasi minek. Mitte eilsesse, ega yleeilsesse vaid sajandite taha. Kivised ja kitsad tänavad, hoolimata kõrgest päikesest oli majade vahel hämar ning niiske. Maas vedeles kõivõimalikku laga ja rämpsu, hais oli hingemattev. Sealsamas jõlkusid ja kogunesid tyybid, kes vaatasid mind pilguga nagu hindaks, kas rynnata või põgeneda. Kui yhel tillukesel tupiktänaval yritasin ratast ringi pöörata, siis nägin kuidas seltskond hakkas vaikselt lähemale nihkuma. Ma otseselt seda olukorda ei peljanud, kuid tundsin end abituna kyll, sest koht oli nagu koobas, millest välja saab ainult tagurpidi roomates. Mingit ekstreemsust siiski ei kaasnenud ja töristasin edasi kuulsa kanali ning kesklinna suunas.

Otse kanali ääres, tänaval mis valdavalt jalakäijate kasutada, paikneb Temple Bar. Punaste ustega tagasihoidlik joomaasutus. Kuidagi on läinud nii, et sellest on saanud Dublini turistimeka, kus kõik tahavad pilti teha. Kell polnud veel 12 ja pubides-baarides käis alles ettevalmistav tegevus. Tassiti provianti ja pudeleid uute tulijate tarvis. Tegin juttu yhe uksel suitsu vedava ja aega viitva baariomanikuga. Too ytles, et see Temple Bar oli tegija mõned kymnendid tagasi, kuid kuidagi on neil õnnestunud säilitada see - kõik peavad nägema ja pilti tegema oreool. Yhtlasi juhtis baariomanik tähelepanu, et mu rattale - ytles, et varsti on kell 12 ja siis võid oma asjadest ilma olla. Sedasama oli mõni hetk tagasi maininud yks teine baariomanik, kellelt kysisin, kas võin jätta ratta tunniks tema pubi ette. Ytles, et täiskasvanuid ta niiväga ei karda, kuid noored ja lapsed on ohtlikud. Nad teavad, et politsei ei tee neile midagi ning ryystavad ja laamendavad ning võtavad mida võtta on. Yhesõnaga hoiatav jutt oli piisavalt veenev, et ei tekkinud tahtmist rattast loobuda.

Kui kell tiksus 12 täis, siis täitusid tänavad hetkega rahvamassidest. Nad ilmusid äkki ja pole aimugi kustkohast. Lihtsalt äkitselt oli kogu tänav nii tihedalt rahvast täis nagu trollibussis nr 2 ennem Estonia pst lõpppeatust. Sagimine, trygimine, kylg kylje kõrval nyhkimine. Ime siis, et pätid sellist olukorda ära ei kasuta. Soovisin baariomanikule jaksu tööpäevaks, lõin mootorile hääled sisse ja pressisin, end inimeste vahelt tagasi autode voolu. Äsjase kohtumise käigus olin maininud baarimehele soovi kylastada O Donahoe pubi, sedasama kus dublinersid esimest korda kokku tulid, mees kiitis mu valikut. Ytles, et kohaliku elaniku ja baariomanikuna on see ka tema lemmikpubi.

Peatänavast umbkaudu 5km eemal oli liiklus endiselt tihe, kuid jalakäijaid pisut vähem. Ainult pisut. Mul vedas. Just yhel ristmikul, väikese poekese ees vabanes parkimiskoht. Lykkasin ratta sinna ning sammusin ymber nurga, kus mõnikymmend meetrit eemal paikneski kultuslik kogunemiskoht - O Donahoe.

Päev oli päikseline ja nii mõnegi pubi ette olid asetatud lauad-toolid, kus rahvas laskis erinevatel vaadijookidel hea maitsta. O Donahoe ees valitses vaikus. Tegelikult polekski selle ette mingeid laudu mahtunud, seal oli sõidutee autodele.

Sisse astudes võttis aega, et silmad harjuksid. Pubi oli hämar, nõrga, hägustest akendest langeva valgustusega, tumedad seinad, mis kaetud piltide ja plakatitega, tumedad baaripukid ning tume täispuidust lett. Kaks inimest leti ees ja kaks leti taga. Viimased olid baarmenid, kes rohkem ametis oma tegemiste, kui kylastajatega.

Tundsin väheke aukartust koha ees ja pidasin paremaks baarmenilt uurida, kas jutud et Iiri pubides võib pilli mängida vastavad tõele ja kas ka sellises pyhakojas on selline asi lubatav? Mees tõstis korraks pilgu - of course, anna minna, Sul on tund aega, siis tulevad väljakuulutatud esinejad.

Tellisin siidri, kysides yle, et ikka alkovaba oleks, sest ees veel pikem sõit. Hind oli kuskil 5 euri. Ootasin, et nyyd antakse klaasike pihku nagu mujalgi. Ei tea kas asi on iirlaste huumoris, mõõtyhikutes või minu veidras dialektis, kuid letile tõsteti poolemeetrine, ämbri mõõtu klaasnõu, mis silmini siidrit täis. Natuke võib olla liialdan, ent seda jooki oli kohutavalt palju minu jaoks.

Võtsin koha seina ääres, millel kõikide Dublinersi tegijate pildid, tõmbasin pilli lahti ning hakkasin vaikselt mängima. Oo music, teatas mingi pea kuskilt ukse vahelt. Tänavalt tuldi leti äärde. Mängisin veidi valjemalt. Kusagilt hämarusest kerkis esile järgmine pea ning kedagi kaasa kutsudes keksis leti äärde. Ruumi kirjeldamiseks pean veelkord ytlema, et ega esiti ei osanudki midagi näha. Uksest sisenedes, kohe seina kylge oli kinnitatud riiul või lett või serv, millele sai joogiklaase toetada, napilt paar meetrit seinast paremale paiknes lett, mille taga siblisid baaritöötajad. Kohe ukse all paremal väike poolkaares asetsev istumisnurgake diivaniga, napilt nelja-viite inimest mahutav. Uksest tagaseinani nii umbes 10 meetrit. Olin arvanud, et kusagil seal on siis ilmselt wc. Aga kui juba viies ja kuus nupp hämarusest leti taha jõudis, hakkas asi mind huvitama, et mis nõidus see on. Väljast ei tule sisse kedagi, kuid rahavast saabub aina juurde. Mõni mängitav lugu oli ilmselt niipalju äratuntav, et võis märgata kaasa ymisemist.

Viimaks sain selle siidri sisse pressitud. Pysti tõustes vaatasin vilksamisi baarmeni suunas, kas märkan muiet või midagi....kuid ei miskit. Asi selles, et see siider ilmselt ikkagi ei olnud alkoholist lõpuni vabaks saanud. Aga võib olla olin lihtsalt joovastuses äsjasest pillimängust ses ajaloolist hõngu kandvas ruumis.

Nõtkusin tagasi ratta juurde. Yle tee, yle kolmerealise sõidutee nägin kedagi vehkimas. Vaatasin enese ymber, kedagi ei paistnud. Ju siis vehiti mulle. Viipasin vastu. Vehklev ja kollast vesti kandev mehike võttis suuna minule. Esiti arvasin, et mõni kohalik kordnik, kud siiski mitte. Kohalik oli kyll, ent mitte politsei vai mootorrattur. Nägi kleebiseid minu rattal - rootsi ja eesti lippu ning oli jäänud valvesse. Ytles, et märkas ratast ning seda et mul polnud yhtki lukku peal. Et Dublinis pidavat olema sellised pätid, et virutatakse mitte ainult kohvrid kyljest vaid viiakse ratas kõige täiega. Ta oli valvanud, et seda ei juhtuks.

Kujutate ette, seeaeg kui mina veetsin aega siidri ja muusikaga, märkas keegi lahke inimene valvata mu maiset vara. Tänasin teda siiralt ja sydamest. Mees luges mulle veelkord sõnad peale, et mitte mingil juhul Dublinis ratast omapäi ei jätaks ning sõitis minema.

Pilli tagasi kohvrisse tõstes, avastasin et seegi polnud lukus. Aityma headele inimestele, kes võtavad hoida ja hoiatada. Tagantjärgi asjale mõeldes tundus seegi hetk justkui mõni iiri haldajte trikk, et saadeti keegi mu yle valvama. Aga võib olla oli see lihtsalt inimlikkus, mida kohtasin.

Praamijärjekorras kohtusin sama tyybiga, kellega koos saarele tulime. Kuigi varasemalt ei vahetanud me peale peanoogutuse mmidagi, siis nyyd olime nagu vanad semud, muljetades oma sõitudest ja tegemistest. Ta oli inglane, kusagilt Londoni lähistelt. Alles alustav motorist, kes tahtis lihtsalt rattaga võimalikult palju ja kaugele sõita ning valis Iirimaa.

Seekord väljus praam määratud ajal. Veidi segaste tunnetega vaatasin eemalduvale Iirimaale järele. Kaunis, karge ja väga vahetu kant. Nii heas, kui halvas. Ja väga ilus. Nii looduse, kui inimeste mõttes. Kindlasti väärib kylastamist ja avastamist. Veidi kahju oli, et polnud leidnud piisavalt aega pikemaks syvenemiseks, kuid lohutasin end mõttega, et see ju polnudki eesmärk. Siht oli sõita Iirimaa kaugeimasse nurka ( minu poolt vaadatuna) Dinglesse ja see plaan oli teostunud suurepäraselt.

Tellisin tugeva eine - kartulipuder kotletiga ja jook, 24 eurot.

Naljakas vahejuhtum oli laeva poekesega. Nagu laevas ikka leidus ka siin väike butiik suveniiride ja maiustega. Ylesõit Dublinist Inglismaale kestab umbkaudu 3 tundi midagi. Poeke avati pool tundi peale väljumist, kuid napilt tunni pärast lasti sissepääsu kaitsvad võred tagasi ette, põhjendusega, et personal peab sööma. Imestasin sellise korralduse yle, sest see söögipaus vältas tunni jagu. Seega suure osa reisiajast oli pood kinni, sest personal pidi korraga sööma minema. Humoristid.

Booking lehel e see millelt reserveerisin ööbimiskohti olin juba kogenud, et kohale jõudmise ajad on olulised. Korra oli isegi tagastatud broneeringuraha, kui ytlesin et kella kuueks ei jõua. Seepärast olin veidi murelik järgneva peatuse osas. Esmalt seetõttu, et ei taha pimedas mootorrattaga sõita, kuid peamiselt seepärast et pelgasin ööbimiskohta hilineda. Sadamast sõit Walesi mägede vahel näitas kestvuseks 1tund 46 minutit. Õhtune aeg.

Olin varakult valmis. Kiiver peas, kindad käes ja teekond mällu talletatud. Kuid praami saabumine kestis. Õigupoolest, kohal olime juba ammu ent miskipärast visiir ei kerkinud. Möödus veerandtund, ei midagi. Kui oli läinud pool tundi nõksatusest, mis tähistas praami kohtumist kaiga, hakati sõidukeid maha lubama. Kuid järgmine seisak ootas ees sealsamas. Miskipärast olid tõkkepuud all ja kogu autoderivi ootas kontrollimist. Sadama alal ei tahtnud väga trygida kuid ikkagi nihkusin vaikselt ettepoole. Lõpuks ometi. Turva viipas kutsuvalt, kuid midagi kontrollima ei hakatud, võisin vabalt Inglismaale sõita.

Õhtune päike on kena vaadata, kuid mõte jääda mägiteedele pimedas ei ahvatlenud. Seepärast pressisin edasi niipalju, kui masin kannatas ja teeolud võimaldasid. Walesi vaated olid hoolimata hämarduvast päevast ylevad. ja mäed hiiglama kõrged.

Minu sihtkohaks oli Bala. Väike linnake järve veerel, kusagil mägede vahelises orus. Maantee aina keerutas yles mäkke ja mäest alla, vahepeal lagedate põldude vahel ja siis uuesti mäkke. Hakkas kohale jõudma, miks see pealtnäha distantsi mõttes mitte väga pikk tee ajaliselt nii kestvaks oli kaardil märgitud. Keegi kustutas äkitselt valguse ja olingi pimeduses. Mootorratta hägune valgus helkimas vastu mäekylgedelt. Mitmel korral arvasin end eksinud olevat, kuid nägin siiski juhatavat silti edasi ergutamas.

Balasse jõudsin hilinemisega. Esimese hooga ei leidnud seda linna kõige erksavärvilisemat punast maja yles ja panin mööda. Helistasin kontaktnumbrile. Naerev hääl teiselpool ytles, et probleemi pole, jõuad kui jõuad.

Parkisin ratta ja käisin väikeses poekeses uurimas, kas teatakse midagi öömaja pakkuvast asutusest. Naerdes viipas mees teisele poole tänavat. Jah, ma olingi täpselt otsitava maja ees.

Punaseks võõbatud vana maja oli kahe sissekäiguga. Mingit suuremat silti maja ega sissepääsude kyljes polnud. Kiikasin esimesest uksest sisse. Paar naist sättisid restoranilaudadele nuge kahvleid. Teise ukse tagant avanes baariruum, mille ees kymmekond noort jõmmi, igayks ise ja omaette juttu ajas, kyllap kesvamärjast tugevat innustust saanuna. Baaridaamilt kysisin hotelli kohta ja ta näitas koridori suunas. Kaks sammu oli see koridori pikkus, millega jõudsin tagasi lauda katvate daamideni. Selgus, et ongi hotell. Ratast või parkida igale poole, kuid kuna sisehoovis oli kohti, siis pidasin paremaks oma ratsu eufooriliste baarikylaliste silme alt ära viia.

Kitsas trepp viis järsult kolmandale korrusele. Tuppa astudes nõtkus põrand ja hetkeks tekkis tundmus, et võib vabalt ka läbi langeda, kuid nii siiski ei läinud. Tassisin oma väärtuslikumad asjad st peamiselt pilli hotelli. Niiviisi kompsudega seistes sattusin hotellipidajatega juttu ajama. Ka selle ruumi nurgas oli väike baar, milles laudu sättivad naised aeg ajalt jooke valamas käisid, Tellisin sooja joogi. Ilmselt oli minusugune vandersell kohalikele huvitav vaheldus, sest peagi hakati uurima mis mees ja kui kaugelt.

Võtsin pilli välja, ei tea kas asi muusikalises maitses või muus ent pikalt mängida ei saanud. Hotelli korraldaja teatas, et on öörahu aeg ja selles ruumis ei tohiks lärmata. Et kui tahan veel mängida, mille vastu neil midagi polevat, siis peaksin baari poolele minema. Sinna kus need jõmmid lärmasid. Seda ma ei tahtnud. Veidi aega rääkisime juttu yhe kena kohaliku paariga, kes tundus muusikas kodus olevat, tundsid isegi Pärdi nime.

Kolmanda korruse katusekambris kärises duššisysteem. Ka siin rippus laest alla nöör, mida tõmmates käivitus sooja vee tootmise aparatuur, mis kõlas oluliselt valjemana, kui mistahes pillimäng.

Voodi oli vist loodud samal ajal koos majaga, nagises ja sajandite jooksul lebanud magajatest oli tuntav lohk. Ei tea kas viltu oli põrand, voodi või kogunisti maja tervikuna, ent magamast ei seganud neist ykski.