‹ Tagasi

1. päev Rootsi-Saksamaa

Mõnedele inimestele meeldib ja mõnedele lausa sobib hypata pea ees vette. Olgu see, siis tundmata või mitte. Mina eelistan pigem tasa ja targu. Osalt seetõttu, et juba lapsest saadik pean vältima vee sattumist kõrva, aga peamiselt on põhjuseks ilmselt ikkagi ettevaatlikum iseloom. Vanarahvas teadis rääkida, et tark ei torma. 
Ometigi seisate te yhel hetkel vööni vees ja järgmine samm toob vee jaheduse rinnuni. Neetult raske on seda sammu teha, kui puudub karastus. 
Sarnases olukorras tundsin end olevat päev ennem väljasõitu. Kas tõesti võtan teekonna ette? Päriselt? Jah, plaanimisele, fantaseerimisele ja unistamisele olin kulutanud palju aega, ent kas julgen teha sammu edasi? Yldiselt kipub aga olema nii, et kui juba kaelani vees oled, siis ei tundugi keskkond nii jahe ja ebamugav. Pigem isegi mõnus. Selle teadmisega võtsin ette vajaliku lehekylje internetist ja maksin praamipileti eest ära - järgmise hommiku väljumisele Trelleborg-Travemünde.
Äratus hommikul kl 4.00 ja ilma pikemata mootori käivitus, sest väljasõidu viimane tärmin oli kl 4.30. Varajaselt hämar ja karge hommik ei andnud mahti enam erilist ärevust tunda. Nyyd tuleb minna. Kerge ohkega lykkasin käigu sisse ja otsustasin, et pigem edasi sõitu, kui iseeneses pettuda.
Trelleborg on võrdlemisi väike linnake lõuna Rootsis. Selle ajalugu ulatub juba aastasse 1257. Ilmselt ka seetõttu kujutatakse linna vapil mingit draakoni ja mao laadset mytoloogilist olevust. Linnas elab suurusjärgus ligemale 50 tuhat elanikku, kuid peamiseks tegijaks on sadam. Läbi Trelleborgi sadama käib vilgas kaubavedu. Sõit Saksamaale kestab umbkaudu 8-9 tundi.
Sadamaala on yhe D-terminaliga harjunud ränduri jaoks yyratu. Tõkkepuude alt läbi, keerutad mööda torbikutega tähistatud radu. Iga käänaku taga loodad, et nyyd lõpuks...aga tee aina jätkub, korraks yle hiigelkõrge silla või rambi, mille metallist pind hommikuses kerges sajus libedana läigib ning jõuan mõelda, et äärmiselt totter oleks sellises kohas kohe teekonna alguses kukkuda. Viimaks terendas silt - Kaj 27. Keset lagedat välu, otse avatud merele olid maha tõmmatud järjekorrajooned. Olin yks esimestest. Ainult yksik matkaauto, kus reisiseltskond hommikukohvi serveeris. Mulle ei pakutud. Ega tahtnudki, sest selles tugevas veepritsmetega segatud tuules polnud mingit tahtmist kiivrit peast võtta ja kellegagi vestlema hakata. 
Aeg aina kulus. Parvlaev Huckleberry Finn seisis omal kohal, kuid silmnähtavalt oli kusagil mingi tõrge, sest märke pealesaamisest polnud mingisugust. Nii möödus esimene ootamistund. Erakordselt tyytu ja veidi ka imekspandav, kui palju suuri veoautosid pealtnäha tagasihoidlikusse praami mahub. Viimaks, kui kõik olid maha saanud, algas teine vaatus - suurte masinate ja treilerite pealelaadimine. Eks seegi võttis aega. Väljassõit oli viibinud ligemale poolteist tundi. Ei või öelda, et oleksin närvi läinud, sest merelistes asjades on ootamine mõneti sisse planeeritud. Aga hirmus tyytu oli tuules ja vihmas lihtsalt ratta seljas istuda. Maha ei tihanud tulla, kartsin et tuul võib ratta kummuli keerata.
Huckleberry Finn oli äärmiselt tagasihoidlik alus. Mõeldud peamiselt veoautode vedamiseks ning reisijate ala polnud kuigi avar. Samas, ei vajanud ma mingit avarust. Leidsin koha akna all ning sättisin end pehmesse tooli tukkuma. Olin peaaegu ainuke inime ses salongis. 
Selle hilinenud väljasõidu peamine probleem minu jaoks seisnes selles, et ka saabumine Saksamaale lykkus mõnevõrra hilisemaks. Olin plaaninud veeta aega vanas hansalinnas Lübeckis, kuid nyyd pidin tegema otsuse ööbimiskoha osas. Booking lehelt leidsin koha nimega - Werl. See klappis hästi järgmise sihtkohaga, milleks oli Dortmund.
Travemündes laevast maha sõites oli päike suures kõrges, ilm soe. Kusagil bensiinijaamas vahetasin oma sõiduvarustuse veid õhema vastu, et mitte yles sulada. Õigesti tegin, sest Lübeckis oli elu nagu Tallinnas. Pealtnäha kõik teed, mida sai yles kaevata olid yles kaevatud ja see põhjustas yyratuid ummikuid. Kuna Rootsis pole kommet autoridade vahel siblida, siis olin minagi kannatlikult autoderivis.
Ennem teeleasumist olin kuidagi veendumusel, et GPSi ma ei vaja. Lihtsalt vanakoolimees suudab ka märkide ja mälu järgi sõita. Ilmselt ei ole ma aga ei yhte ega teist, sest mingeid suunavaid silte ma keset seda ehitustandrit ei näinud.
Minu rattale on tehase poolt paigaldatud seadeldis, mida nimetatakse inglise päraselt - tripper. See vidin, veidi suurem käekellast, on võimeline yhenduma telefoniga ja siis näitama lihtsalt distantsi järgmise pöördeni. Ei mingit kaarti, lihtsalt a 500m ja paremale/vasakule. Niisiis, viisin läbi yhendamise ning asusin uuesti otsima väljapääsu Lübeckist.
See neetud junn - tripper, tõi mulle kogu teekonna jooksul ikka mitu häda kaela, kuid abi oli temast samuti. Esmalt keerutas see nutiseade mind kuhugi tasulisele teele. Ma ei tea, võib olla olidki kõik vajalikud teed tasulised, kuid tyhja sellest, vähemasti olin linnast välja saanud. Selle nutika tripperi peamine puudus seisnes selles, et ta jäi aina veidikene hiljaks. Näiteks pidin kuskil kiirtee ristmikul pöörama paremale ja siis kohe vasakule. A seltsimees magas õige hetke maha ja Saksa kiirteel tähendas see a 20-km ringi, et välja jõuda enamvähem samasse kohta, kus juba olid olnud. Õige pea taipasin, et tagasi juurte juurde - pean keskenduma rohkem ymbrusele ja märkidele, kui elektroonikale. 
Linnaummikutest eemale saamine tõstis meeleolu märgatavalt. Päike paistis ja maantee voolas ratta all. Mootorrattaga sõites on õhus veel yks dimensioon, mida sageli autoga liigeldes ei märka. Saksamaad ilmestas bratwursti lõhn. Sõidad mööda teed ja tunned, kuidas landwirtschaft on siin maal arenenud. Lehmad ja sead......ja rekkamehed. Mina ei tea millest see tuleb ja vabandan kõikide sakslaste ees, kuid yks iseloomulik asi saksa teede ääres on jäle kusehais. Iga bensiinijaam lehkab nagu mõni välipeldik. Kyllap põhjusega, sest veoautode mass st ka veoautojuhtide rohkus on määratu. Yhtlasi tasub teada, et Saksa teedel pole kombeks veoautojuhtidel, mitte limonaadipudeleid tee äärde pilduda vaid see on nende looduslik panus e virtsaft põllumajandusse.
Olin peljanud oma aeglast ratast. Õigemini, mitte ratast vaid teistele jalgu jäämist. Õnneks midagi seesugust ei täheldanud. Loomulikult oli kiiremaid liikujaid, kuid laiad, mitmerealised teed andsid kõigile soovijatele võimaluse vabalt mööduda.
Nautisin sõitu, kuid vähehaaval hakkas hämarduma. Koos päikese kadumisega muutus ka temperatuur järsult jahedamaks. Ent Werli veel ei paistnud. Ka kytust hakkas väheks jääma. Oma arvestuses lootsin ennem pimeduse saabumist öömajani jõuda. Tripper näitas, et jäänud on 30km. Ja siis see neetud sunnik suunas mind järjekordsel ristmikul kuhugi ymbersõidule. Keerutasin Werli lähistel nagu ilmasõjaaegne luurelennuk. Viimaks jõudsin peateele. Peateele selles mõttes, et Werli sissesõit koosneski enamvähem peamisest teest - pikk sirge tänav, mille äärt palistasid madalad majakesed vaheldumisi butiikidega. 
Esimeste tänavatulede syttimise saatel veeresin vana kõrtsihoone ette - Lindenschänke.
Välisuks oli lukus. Jõudsin korraks mõelda, et selline see booking.com siis ongi, kuid juba tuli omanik isiklikult ust avama ja selgus, et kõik on täpselt nii kuis peab. Isegi arve oli juba tasutud. Super.
Siinkohal tasub mainimist, et oma reisil olin arvestanud esmalt telkimisega, kuid avastasin et hotellide ja hostelite pakkumised on isegi odavamad. Ja kuna mul polnud veel ettekujutust, kui kaua minu teekond kestab, siis valisin alati odavaima pakkumise - ainsamaks kriteeriumiks, turvaline parkimine ning pesemisvõimalus.
Selle neljakymne kolme euro eest sain toa, mis oli äärmiselt lihtne, kuid kõik mida oskasin tahta oli olemas. Voodi kus puhtad linad (avastasin, et nii mõneski pakkumises oli linade olemasolu eraldi teenus), kraanikauss ja isegi teekann. WC ja dušš olid yhiskasutuses kusagil koridori lõpus.
Varajane ärkamine, kuuma päikese käes ummikutes passimine Lübeckis ja pikk sõit ning kyllap ka teatud annus pingelangust - esimese reisupäeva õnnestumisest, mõjusid nii et peale päevikusse märkmete tegemist vajusin voodisse ja mind ei seganud Werli peateel kohisev liiklus, ega aknasse vilkuvad tuled.