‹ Tagasi

Ettevalmistused

     Õieti ju ei peakski seda peatykki niiväga kirja panema. Osalt seetõttu, et iga reis on isemoodi ja selline kirjapanu ei aita ilmselt kedagi ning ka ylemäärast põnevust on ettevalmistustöödest asjatu loota. Kuid...
Teisalt jällegi, ajaloolise tõe huvides ja ennekõike enesele meenutuseks oleks kohane kogu asjade käik siiski lahti kirjutada. Nagu öeldakse;" Egas keegi lugema sunnigi, kuid hea teada ikka"

Selleks, et teemas kuidagigi mingit järge pidada tuleks ilmselt liigitada need ettevalmistused sobivatesse alapeatykkideks. Liiatigi, selliselt ma ettevalmistusi alustades ka liikuma läksin.

Teekond
 Oma ettekujutuses võtsin ma ette kaardi ning laevalogi täpsusega kandsin teekonna kaardile. Praktikas see nii sujuv algus muidugi polnud, sest esimeseks takistuseks osutus paberkaardi leidmine. Pole just palju neid butiike, kus sellist arhailist inventari leida. Uus aeg soosib uusimaid lahendusi GPS, navi, telefonis, eraldi seadmetes jms. Aga minu jaoks need kuigi ahvatlevad pole. Töökindluse mõttes ehk jah, kuid teekonna planeerimisel ja tervikliku ylevaate osas kasinad. Viimaks siiski õnnestus leida Apollo raamatupoe kaugemast servast riiul, kus muude reisikirjade vahelt paistis maakaardi kollakas serv, kirjaga - Euroopa. See sobis. Hind 13,95 EUR
Kuna kaardi eesmärgiks oli teekonna suurem pilt, siis mind ei seganud see väiksemate teede puudumine ja napivõitu detailsus, sest kõik olulisem oli olemas. Sirkli ostsin ka. Kooliajast oli koduses sahtlis kyll kõvasti sissetöötatud sirkel olemas, kui mõõtudelt veidi pikavõitu ja suures karbis. Sellist on kehva pagasisse kaasa pakkida.
Edasine oli loomult lihtne, kuid sisult ehk kõige fantaasiarohkem osa planeerimisest. 
Võtsin sirkli haarade vahele distantsi, mis võrdus mootorratta oletatava päevase läbisõiduga ning hakkasin mööda kaarti astuma.
Siinjuures väärib etteruttavalt märkimist, et kaugeimaks punktiks nii kaardil, kui sõiduplaanides oli välja jõuda Iirimaa edelanurka Dingle linnakesse. 
Esimese hooga arvasin, et hea mõte oleks liikuda läbi Taani, mööda rannikut. Holland, Belgia, Prantsusmaa, Inglismaa, IIrimaa.
Kuna aga puudus varasem kogemus sedasorti mootorrattast, siis otsustasin valida veidi lyhema tee kohalejõudmiseks ning kui kõik sujub, siis tulla pikema ringiga tagasi.
Nii tegingi. Praamiga Trelleborgist Travemündesse, Saksamaal.

Mootorratas - Royal Enfield Himalayan 411 2022
Poest rattaga välja sõites oli tegemist lihtsalt rattaga. Sel puudusid igasugused vajalikud lisad, mis pikale reisile kohased. Vaid paar nahkset vutlarit ratta esiosas. Teada oli yksnes, et hooldused on tehtud ja uus õli mootoris. 
Esimeseks lisaks, mida ratas vajas olid kohvrid. Kokku kolm.  Kaks kylgedel ja yks pakiraamil. See viimane pidi mahutama pillid - karmoška ja iiri vile. Yhte kyljekasti plaanisin paigutada riided ja teine kõikvõimaliku tehnokola tarvis.
Internetis ringi tuuseldades sai selgeks, et sobiva komplekti leidmine osutus oodatust keerulisemaks.  Erinevalt paberkaardist polnud asi, mitte saadavuses vaid hinnas. Neetud kallid kohvrid...ja veidi väikesed. Tallinna Royal Enfieldi esindusest anti häid vihjeid ja suunati otsingutega Saksamaale - Motea.de lehele. 
Kohvritega on selline lugu, et igal tootjal on mõistagi ainult omad kinnitused. Niiet, kui osta siis sellised kinnitused, mis sobivad yhtviisi nii mootorratta, kui kohvritega. Saksa poe leht oli ses osas huvitav, et seal muutusid iga päev soodusprotsendid. Yhel hetkel nägin, et allahindlust pakuti 40%, siis tegin tellimuse ära.
Kahjuks või õnneks ei myydud aga Saksa poes sobivas mõõdus kolmandat, seda pillile sobivat kohvrit. Siis avastasingi kuulsusrikka hiinlaste lehe TEMU. Helde taevas, mida kõike seal ei pakuta. Loomulikult oli ka mulle vajalik kohver olemas. Aga sattusin lõksu....asjad ei maksa mitte midagi või äärmisel juhul midagi. Läksin päris hasarti. Tellisin tööriistu, sadulapehmenduse, paagikoti, sõidukindad. Ah jaa, ka rootsi lipuga kleebised. Nimelt selgus, et rootsis ei toodeta rootsi kleebiseid. Kui tahta, siis tellitagu hiinast. Kentsakas globalism. Eesti lipuga kleepsu leidsin Tallinna lennujaamast.
Palju on räägitud nende hiina toodete kvaliteedist. Nojah, sõidukindad, mille hind oli 5 euri läksid õmblustest lahti umbes pooletunnise sõiduga. Geeliga sadulapehmendus pidas pehmendusena vastu ligemale 1000km, edasi sõitis kaasa pigem istmekattena. Kahtlustan, et ilma selle katteta oleks originaaliste märksa mugavam olnud. Eks järgmise reisi ajal saan kogeda. Paagikott, mis pidi olema veekindel, siiski niiväga veekindel polnud. Avastasin peale paaritunnist sõitu lausvihmas, et kõik teekonnal kogunenud kviitungid olid muutunud pydelaks pabermassiks. Aga koti ja tuuletõkkena see asjandus toimis.
Kuna ees oli ootamas teekond tundmatusse, siis igaks juhuks tahtsin kaasa võtta ka 5liitrit lisakytust. Selle tarvis ehitasin ise kanistrihoidja, mille kinnitasin reisija vasakpoolse jalaraua peale. See tegi rattale istumise-astumise veidi ebamugavamaks, kuid samas polnud ohtu, et põlemisvalmis vedelik kuumale summutile võiks tilkuda.
Kuna tänapäeval vajab iga aparaat laadimist, siis paigaldasin rattale usb laadija. Juhtmega variant.  Tagantjärele tarkusena on mõistlikum ilmselt kasutada telefoni laadimiseks ilma juhtmeta versiooni, sest peale mõnepäevast vihma teatas telefon, et niiskus on pesas ja rohkem ta ei lae. Kuigi kuidagi õnnestus laadimine taastada, siis ometigi oli asi kriitiline, sest läbi telefoni toimisid ju kõik piletite ostmised ja öömajade leidmised.
Yhe väikese vidinakese tellisin hiinlastelt veel - plastist junn, mis pidi olema kiirusehoidja. Kuigi selle asjandusega oli omajagu sahmerdamist, siis mitmel korral andis see ikkagi võimaluse pikal sõidul kätt puhata. Idee igaljuhul töötas, kuigi kerge plastiku asemel võinuks olla veidi kallim metallist lahendus. Ka see jääb järgmisele korrale.

Varustus
Mootorratturi varustuse kõige olulisemaks osaks on riietus. Ja sellega mul väga vedas. Tallinnas paiknev Motodepoo tegi häid pakkumisi ning sain uue kiivri - Nexx, sõidujope Oxford ning samalt firmalt ka vihmariided - pyksid ja jope eraldi. 
Vihmariietega ongi kaks valikut, kas kombe või kahes osas. Kombe eeliseks on võimalus yhekorraga sisse hypata, hoiab selja soojas. Ent... kes vähegi on proovinud täis sõiduvarustuses kuhugi kombekasse pugeda, see teab et on kyllaltki pusimist nõudev ja ajab selja märjaks vihmatagi. Kaheosalise eeliseks on võimalus teha valikuid. Muidugi kuuluvad vihmariietuse juurde ka saapakatted. Sisuliselt kilekotid, mis saabastele peale tõmmata. Hädavajalik, kui te just ei naudi plädisevate sokkidega sõitu.
Kuigi mul oli kaasas mitmeid erinevaid sõidukindaid, siis kõige mugavamaks ja eelistatumaks osutusid soojad veekindlad töökindad. Käsi oli kuiv isegi mitmetunnise lausvihmas sõidu järel.
Ja saapad. Kui algselt arvasin, et kasutan oma sõjaväesaapaid, siis juba esimese proovisõidu järal oli selge, et niiviisi ei lähe mitte. Kylm ja ebaturvaline. Minu suureks õnneks sain synnipäevaks kingituse, milleks olid korralikud, tõesti korralikud sõidusaapad. Kyll ma alles kiitsin tehtud valikut nii sõidu ajal, kui ka peale seda.
Rattale pakkisin lisaks telgi ja kõik selle juurde kuuluva - magamiskoti ja madratsi. Ma polnud kunagi varem kasutanud booking.com lehte, kuid sellel pikal teekonnal ei läinud mul telkimistarvikuid mitte kordagi tarvis, sest alati leidus lehelt mõni sobiv öömaja pakkumine. Ning samas, kui Eestis, Soomes, Rootsis oleme me harjunud võimalusega, minna metsa telkima, siis Euroopas, Inglismaal ja Iirimaal on selline asi keelatud. Mitte kyll täielikult, kuid teatud tingimustel - telkida tohib maaomaniku loal ja/või telkimiseks mõeldud platsil, mis teeb sisult sama välja. Yllatav oli, et needsinastel "telkimisaladel" maksis ööbimine sageli rohkem, kui mõnes tagasihoidlikumas appartemendis.

Ennem reisi kirjutasin välja kõik need kohad, mida kindlasti tahan näha. Lugesin läbi kõik Iirimaad puudutavad teosed, mida leidsin ja kaardistasin tohutul hulgal looduskauneid kohti, mida tasub väisata.
Reaalsus; Ligemale 40 nimetusest "mida kindlasti pean nägema", nägin napilt 10, kui sedagi. Ja see pole sugugi halb, ega pettumus, sest niipalju kõike muud oli näha.
Põnev oli avastada chatgpt versiooni reisi planeerimisest. Kui toksisin sisse soovitavad kohad, siis võimaldas see lahendus leida sobivad peatuspaiku, parimaid ööbimiskohti, kirjutas kiired kokkuvõtted teepeale jäävatest objektidest. Põhimõtteliselt, prindi välja ja Sul on kaasas giid koos täpse ajagraafikuga. Ometigi, nii nagu ei ytle piimapakk mulle kustkohast teda avada tuleb, niisamuti ei hakka ma mingi ai abil maailmas ringi sõitma. Aga huvitav oli seda mänglevat kergust kogeda siiski.

Pikalt kaalusin, kas võtta kaasa foto ja videotehnika, kuid peagi mõistsin, et selliselt poleks mul aega märgata ymbrust.
Aina vaata kas ja mida pildistada, kas akud on laetud, kas mälukaardil on ruumi, kas saab kuhugi yles laadida, kas on internetti, kas...jne jne.
Pealegi, kes neid tunde kestvaid vaateid ikka vaevuks vaatama. 
Otsustasin kirjutamise kasuks. Kui mõni reisikiri Teis tundmusi tekitab, ahvatleb ise teele asuma, oma silma kuningaks määrama, siis ongi juba minu kirjutised eesmärki täitnud.

Head reisimist, kallis sõber!